Helesinise unistuse täitjad saavad Nobeli auhinna
Esimesed valgusdioodid ehk LED-lambid leiutati ja võeti kasutusele juba poole sajandi eest. Küll oli neid punaseid, küll ka rohelisi, aga sinised valgusdioodid jäid pikka aega ainult helesiniseks unistuseks, mistõttu ka selliseid valget valgust kallavaid LED-lampe, mida me praegu võime igast elektritarvete kauplusest vabalt osta, veel paarkümmend aastat tagasi ei olnud ega saanudki olla, sest Akasaki, Amano ja Nakamura siis alles tegid oma teadustööd. Teadustööd, mis on tänaseks toonud vägagi praktilist kasu. Kohati koguni majanduslikku ja keskkondlikku kasu, sest LED-lambid tarbivad vähem energiat kui isegi nn säästulambid ehk kompakt-luminofoorid, meie armsatest hõõglampidest rääkimata. Väidetavalt kulub kogu maailma elektritoodangust tervelt veerandi jagu valgustuse peale, nii et valgusdiood lambid võiksid aidata küll kõvasti loodusressursse kokku hoida. Valgusdioodid ise on põhimõtteliselt lihtsalt pooljuhtmaterjali tükikesed, mis hakkavad valgust kiirgama, kui neist elektrivool õiget pidi läbi lasta. Voolukandjad, elektronid ja augud, liiguvad siis dioodi sees ühed ühes, teised teises suunas. Kui auk ja elektron kokku saavad, kiirgab elektron välja footoni. Sealt see valgus siis tulebki. Ja kui pooljuhtmaterjaliks võtta indiumgalliumnitriid, nagu Akasaki, Amano ja Nakamura seda taibukalt tegidki, siis on see valgus sinine.
