Uued tüvirakud võivad viia diabeedi ravini
I tüüpi diabeet tabab inimesi tavaliselt juba lapsepõlves, kui keha immuunsüsteem hakkab ründama kõhunäärmes asuvaid beeta-rakke. Viimasest lähtuvalt ei suuda keha enam ise piisavalt insuliini toota, mis võib päädida surmaga. Kuigi alates 1920. aastatest on suudetud diabeedihaigeid insuliinisüstidega elus hoida, pole see ideaalne lahendus. Mitmed haiged peavad endiselt taluma närvikahjustusi ja haavade aeglast paranemist. Mõnikord päädib seisund pimedaks jäämisega. Siiski on leitud võimalus ka I tüüpi diabeedi püsivas tõrjumiseks. Ravi hõlmab beeta-rakkude siirdamist. Samas peavad patsiendid elu lõpuni siiski ravimeid võtma, et hoida immuunsüsteemi saadud beeta-rakke uuesti hävitavamast. Nõnda maailmas seni tehtud vähem kui 1000 vastavat operatsiooni. Doug Melton on nüüd leidnud oma kolleegidega võimaluse inimeste beeta-rakke nende algse arvukuse taastamiseks kunstlikult pea piiramatus koguses juurde toota. Meetod hõlmab tüvirakke, mis suudavad areneda ükskõik milliseks keharakuks, sh ka beeta-rakkudeks. Selle tarbeks tuleb neid aga kasvatada väga spetsiifilises kasvulahuses ja mõjutada neid selgelt piiritletud stiimulitega. Seni polnud teadlased vastavat „retsepti“ leidnud. Harvardi ülikooli taastuvmeditsiini professor suutis enam kui kümme aastat kestnud katsetuste järel viimaks siiski selleni jõuda. Kui esimesed eksperimendid hõlmasid embrüonaalseid tüvirakke, mille kogumine nõuab inimembrüo hävitamist, siis hiljem näitas ta, et leitud retsepti saab kasutada ka pluripotentsete tüvirakkudega. Viimaste omadused on embrüonaalsete tüvirakkudega võrreldavad, kuid nende näol on tegemist inimeste endi keharakkudega, mis on neid sobivalt töödeldes arengupotentsiaalselt tüvirakkude sarnaseks muudetud. Meltoni sõnul saaks rakkudega ravida umbes 10-15 protsenti II tüüpi diabeeti põdevatest inimestest. I tüüpi diabeedi ravimine nõuab aga veel tööd, kuna tuleb leida võimalus hoida immuunsüsteemi ka uusi rakke hävitamast. Samas on ülikoolid ravimifirmad on ka selles suunas edusamme teinud ja loonud n-ö rakke kaitsvaid ümbriseid. Töörühma sõnul võtab esimeste inimkatseteni jõudmine aega veel paar aastat – enne seda tuleb tõestada meetodi toimimist teiste primaatide peal. Uurimus ilmus ajakirjas Cell.
