Pisiasjade nähtavaks tegijad saavad Nobeli auhinna
Kaua aega eeldati, et optilise mikroskoobiga ei paista kätte üksikasjad, mis on väiksemad kui 0,2 mikromeetrit ehk umbes pool valguse lainepikkust, aga Betzig, Hell ja Moerner taipasid, et kui kavalalt ära kasutada fluorestsentsi, molekulide omadust kiirata välja valgust, kui need on enne valguse või muu kiirguse käes olnud, siis saame mikroskoobis näha pisemaidki detaile. Nii pisikesi, et võiksime mikroskoobi ümber nimetada nanoskoobiks. Seda tavaliselt siiski ei tehta, kuigi uurimismeetodit ennast nimetatakse nanoskoopiaks küll. Sakslane Hell tuli 1990. aastatel Soomes Turu ülikoolis töötades ideedele, kuidas kahe laserkiirega osavalt askeldades võiks suunata fluorestsentskiirgust korraga ainult pisi-pisikesele alale ja seda ala siis ajapikku siia-sinna nihutades justkui taskulambi kiirtevihku, võime saada uuritavaist esemeist ülidetailseid ülevaateid. Ameeriklased Betzig ja Moerner töötasid kahepeale välja teise meetodi. Nemad suutsid panna üksikuid, üksteisest veidi eraldi asetsevaid molekule korraks fluorestseerima ja kui selliste molekulidega uuritavat pinda mitu korda järjest veidi erinevate nurkade alt valgustada, siis võime lõpuks kokku saada jällegi pildi, mis on erakordselt detailirohke. Tänavuste keemianobelistide looming on kahtlemata suur ja tähtis, sest asjad, mida see nüüd paremini uurida võimaldab, on ju need kõige tähtsamad – silmale nähtamatud asjad.
