Ameerika põlisrahvad trotsisid Andide mäestikku arvatust varem
Maine'i ülikoolis töötav Kurt Rademaker tõi oma saksa ja ameerika kolleegidega Puchuo nõost päevavalgele 260 kivist tööriista, mille hulgast võis leida nii viskerelvade otsi kui ühelt ja kahelt poolt teritatud lõiketerasid. Leidude vanuseks määrati 12 800 aastat. Cuncaicha koopast ning selle vahetust lähedusest leiti aga lisaks vulkaanilisest klaasist valmistatud tööriistadele ka vikunja, guanako ja taruka hirve säilmeid ning juurikate jäänuseid. Lisaks võis tahmunud laega varjupaiga seintelt leita koopamaalinguid. Tõenäoliselt leidis see kasutust umbes 12 400 aastat tagasi. Kuigi töörühm pole täielikult kindlad, et inimesed elasid asumipaikades aastaringselt, vihjavad leiud, et nad elasid seal korraga kauem kui paar päeva. Kui tavaliselt jätavad jahimehed jätavad korjused pärast loomade tapmist lihtsalt vedelema, siis jäänuste asetus vihjab, et kütid elasid tapmispaiga vahetuses läheduses. Samuti leiti tööriistu, mida kasutatakse tüüpiliselt loomanahkade töötlemiseks. Viimane vihjab, et asumikohad olid midagi enamat kui pelgalt paigad, kus kütid aeg-ajalt jõudu kogusid. Leiud annavad sellisel juhul mõista, et Ameerika esmaasukad suutsid kõrgmäestikes valitsevaid tingimusi trotsida juba paar tuhat aastat pärast mandrile jõudmist. Võrreldes ülejäänud Ameerika põlisrahvastega on tänapäeva Andide elanikel suurem kopsumaht, kiirem ainevahetus ja kõrgem vere hemoglobiini kontsentratsioon, mis peegeldub ka nende genoomis. Töörühm järeldab, et Ameerika esmaasukatel olid vastavad kohastumused olemas juba piirkonda jõudes või polnud need kõrgmägedes ellujäämiseks pikemat aega ellujäämiseks hädavajalikud, millest viimane käiks vastu seni laialt levinud hüpoteesile. Uurimus ilmus ajakirjas Science.
