Erakrästad eelistavad kooskõla
Inimeste muusikaliste eelistuste selgitamiseks on mitu võistlevat teooriat. Esimese kohaselt on tegu kultuuriliste ja ajalooliste kokkulangevuste lõpptulemiga. Alternatiivselt peitub põhjus inimeste füsioloogias või on sellel isegi kaugemad evolutsioonilised juured. Nende proovile panemiseks uuritakse üha enam teisi liike, kelle poolt tehtavaid häälitsusi võiks pidada lauluks või teatavat sorti muusikaks. Kui selle mitmed tahud peaksid sarnanema inimeste muusikale ja lauludele, võiks oletada, et inimeste poolt kasutatav muusikaline süsteem ei sõltu niivõrd palju kultuurist või inimeste helide registreerimiseks ja kuuldavale toomiseks kasutatavatest organitest kui sügavamatest evolutsioonilistest põhjustest. Emily Doolittle ja Tecumseh Fitch analüüsisid kolleegidega 14 isase erakrästa 114 erinevat trillerdust. Neist 71 puhul suutsid nad leida vähemalt kümme eristatavat nooti. Töörühma poolt kasutatud statistiliste mudelite kohaselt võis neist omakorda 54s leida harmoonilisi elemente. Kaks kõrvuti seisvat nooti kõlavad harmooniliselt, kui need järgivad kindlat matemaatilist suhet ehk tegu on põhitooni korrutistega. Analüüs näitas, et linnud eelistavad seega kasutada lauludes sarnaseid aluspõhimõtteid kui muusikud ja heliloojad. Hoolimata sellest, et nad suudaks tehniliselt kasutada ka teisi noote. Lindude lauludest olid üdini ebaharmoonilised vaid viis protsenti. Samas jääb ebaselgeks, kuidas liik taoliste põhimõteteni üleüldse jõudis. Töörühm spekuleerib, et need pakuvad emastele võimalust hinnata isaste laulu või aitab see isastel laule unustamast hoida. Ent seejuures tuleb rõhutada, et linnud ei kasuta noodisüsteemi inimestega võrreldavas tähenduses, vaid tegu on pigem teatud harmooniate eelistamisega, mida ei tee samal ajal sugugi mitte kõik värvulised. Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
