Väliste suguelundite areng sai selgemaks
Kuigi evolutsioon pole ilmselt ühegi teise elundi täiustamise ja lihvimisega teinud nii palju tööd kui genitaalidega, pole teadlased siiani päris täpselt mõistnud, mille baasil välised suguelundid üleüldse tekkisid. Harvardi meditsiinikooli teadlaste juhitud töörühm arvab nüüd, et on põhjustele lähemale jõudnud. Clifford Tabini töörühm kasutas selle tarbeks vast ilmunud uurimuses mitmeid meetodeid, alates suguelundite moodustumise ajal nähtava geeniaktiivsuse jälgimisest, lõpetades nende arengut juhtivate rakukämpude ebaharilikesse kehapiirkondadesse siirdamisega. Tabin märkas esmalt kolleegidega madusid uurides, et rakuprogramm, mis nende kahe harulise välise suguelundi arengut juhib, oli äärmiselt sarnane jäsemete arengut juhtivale programmile. Teadlased selgitasid seejärel välja, millised geenid genitaalide arengu eest täpselt vastutasid ja kus nende aluseks olevad rakukämbud loomade embrüotes paiknesid. Töörühm kinnitas, et kahele erinevale rakukämbule saatsid selle algatava signaali kloaagi nime kandev embrüo struktuur, millest moodustuvad hiljem kuse- ja suguteed. Sama struktuur juhib väliste suguelundite arengut ka lindudel, imetajatel ja krokodillidel. Ainsaks vaheks on selle täpne asukoht. Kui soomuselistel paikneb see jäsemetepunga lähistel, siis näiteks hiirtel asub see pigem sabapunga juures. Tabin siirdas prooviks kloaagi koe kanaembrüote jäsemetepunga lähistele ja märkas, et sealsed rakud hakkasidki arenema suguelunditeks. Pelgalt instruktsioone jagava signaaliallika asukoha muutmisest piisas, et viia fundamentaalse muutuseni embrüo arengus. Samas jääb töörühma sõnul ebaselgeks, miks paikneb kloaak kahe loomarühma puhul erinevates paigas Tabin loodab kolleegidega, et vastav uurimistöö võiks pikemas perspektiivis aidata paremini mõista inimeste arenguhäirete põhjuseid. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
