Verejanuks piisab ühest lõhnamolekulist
Vere iseloomulik lõhn on andnud aluse mitmete veidi liialdatud müütide tekkimiseks. Menstruatsiooni ajal metsa telkima minevad naised tõmbaksid tegelikult ligi vaid jääkarusid. Haid suudavad verd tuvastada vaid juhul, kui keskmise basseini suurusesse veekogusse langeb enam kui kümme veretilka. Tundub loomulik, et vere lõhnal on niivõrd tugev mõju. Kui kiskjad saavad selle alusel haavatud saakloomi leida, siis viimased saavad kasutada seda varitseva ohu suhtes valvel olemiseks. Erinevate lõhnamolekulide kokteilist vastava reaktsioonini viiva molekuli leidmine pole aga lihtne ja põhines suuresti oletustel. Linköpingi ülikooli teadlased teadsid, et inimeste jaoks on molekuli trans-4,5-epoksü-(E)-2-dekenaali lõhn samastatav vere lõhnaga. Nõnda viskasid nad katses sellega puuklotse nelja erineva lihasööja aedikesse. Matthias Laska leidis kolleegidega kinnitust, et klotsid tekitasid elevus nii aasia kui aafrika metsikutes koertes kui lõuna-ameerika võsakoertes ja siberi tiigrites. Reaktsioon oli võrreldav hobuseverre kastetud klotsidega. Banaanilõhn ja neutraalselt lõhnavad puutükid jätsid loomad külmaks. Järgmise sammuna plaanib töörühm uurida, kas sama ühendi tuvastamisele on spetsialiseerunud ka teised kiskjad, näiteks hundid ja lõvid. Samui plaaniva nad uurida, kas molekul tekitab ärevust ka saakloomades, nagu hiirtes ja rottides. Uurimus ilmus ajakirjas PLOS ONE.
