Imikute tapmine viib loomariigis sugulise lõtvuseni
Järeltulijate tapmine on mõnede liikide seas niivõrd levinud, et on imikusuremuse juhtivaks põhjuseks. Samas pole siiani päris täpselt teada, miks see teatud sotsiaalse eluviisiga loomade seas üleüldse aset leiab. Kui mõni aeg oli populaarne hüpotees, et tegu on millegi patoloogilise, siis nüüd nähakse tõenäolisemana pigem võimalusi, et see on näiteks osa strateegiast vähendada ressursside pärast toimuvat konkurentsi, seotud pesakonna suurusega või isaste vahelise konkurentsiga. Käitumise tagamaade välja selgitamiseks uuris Dieter Lukas ja Elis Huchard 260 imetajaliiki, kellest 119 liigi isased tapsid teiste isaste sigitatud imikuid, mil 141 teist liiki olid süüst priid. Paar leidis kolleegidega, et ainsaks oluliseks ühiseks nimetajaks seda tegevate liikide puhul oli nende võime paarituda terve aasta vältel. Taolise omaduse puhul on imikute tapmisel isaste jaoks selge eelis, kuna emane muutub taas paaritumisvõimeliseks ja saab hakata tähelepanu pöörama isase enda sigitatud järeltulijate üleskasvatamisele. Samuti leidis töörühm, et tavaliselt olid taolistes populatsioonides dominantsed vaid paar isast, kes olid endale välja võidelnud õiguse paarituda mitmete emastega. Mõistetavalt oli nende valitsemisaeg suhteliselt lühike. Ainus edukas kaitse, mis imikute tapmist ära hoidis, näis olevat emaste mitme isasega paaritumine. Teguviisi tulemusel ei saanud isased enam kindlad olla, kas tegu on nende konkurentide järeltulijatega või mitte. Tulemused viitavad töörühma sõnul, et imikute tapmine on pigem imetajate sotsiaalsete süsteemide tagajärg, mitte nende kujunemise põhjus. Uurimus ilmus ajakirjas Science.
