Geeniuuring seob seksuaalse sättumusega kaks genoomi piirkonda
X-kromosoomis paikneva lõigu Xq28 potentsiaalset rolli kahtlustati juba 1993. aastast saadik. Toonane uurimus hõlmas aga vaid 38 paari homoseksuaalseid vendi, misläbi polnud selle statistiline olulisus väga suur. Järgenva 20 aasta vältel tehtud tööd jõudsid vastakatele tulemustele. Lisaks hõlmas ka isegi kõige ulatuslikum uuring vähem kui 300 homoseksuaali. Teist piirkonda, 8. kromosoomis paiknevat 8q12 seostati seksuaalse sättumusega esmakordselt 2005. aastal. Illinoisi osariigis asuva NorthShore'i uurimisinstituudi geneetik Alan Sanders kogus kolleegidega viie aasta vältel 818 mehe sülje- ja vereproove, kes pärinesid kokku 384 perekonnast. Arvestades, et uurimisalused olid peale oma sättumuse üksteisest suhteliselt erinevad, võis oodata, et samades genoomi piirkondades sõelale jäävad üksiku nukleotiidi polümorfismid (SNP) võiksid seostuda nende seksuaalse orientatsiooniga. Nii kitsenes huvipakkuvate SNP'de arv viieni, leitud polümorfisme võis kohata piirkondades 8q12 ja Xq28. Samas ei tähenda see, et teadlased tegid kaks „homogeeni“. Mõlemates regioonides leidub mitmeid geene, misläbi pole kindel, milliste valke kodeerivate pärilikkusaine lõikudega täpselt tegu on. Tuleb rõhutada, et uurimuses kasutatud seostamistehnika on tänaseks juba suuresti asendanud genoomiülene assotsiatsiooniuuring, mis võimaldab leida teatud pärilikkusaine piirkondade asemel selgelt piiritletud geene. Kuid Sanders märgib, et on juba võrrelnud kogutud andmeid ka heteoroseksuaalse sättumusega meeste pärilikkusainega, millel on potentsiaali seksuaalset orientatsiooni mõjutavate geenide arvu oluliselt kitsendada. Samuti töötab ta kolleegidega genoomiülese assotsiatsiooniuuringu kallal, kuhu on kaasatud veel tuhande homoseksuaalse sättumusega mehe pärilikkusaine. Samas märgib ta töös, et sarnaselt intelligentsusega on seksuaalse sättumuse määramisel oluline roll ka keskkonnast lähtuvatel teguritel. Äärmiselt tõenäoliselt on tulevikus sõelale jäävatel geenidel mõju üksikuna suhteliselt väike, kuid nende koosmõju on juba arvestatav. Uurimus ilmus ajakirjas Psychological Medicine.
