Gekodest inspireeritud ronimispadjad võimaldavad klaasseintel turnida
Gekode imepärane võime mööda seinu ronida lähtub suures osas miljonitest nende jalataldade all paiknevatest keratiinist koosnevatest mikroskoopilistest harjastest. Harjased hargnevad veelgi väiksemateks karvakesteks. Lahenduse tulemusel puutub igal võimalikul hetkel aluspinnaga kokku võimalikult paljud aluspinna ja karvakesed moodustavad molekulid. Kuigi üksikute molekulide vahelised van der Waalsi jõud on äärmiselt väikesed, teeb kokkupuuteala selle küllaga tasa. Insenerid on üritanud gekodest inspireeritud kleepuvaid pindu luua näiteks süsiniknanotorudega varemgi, kuid suuremate ja seega praktiliste pindade loomise katsed pole edukalt lõppenud. Lahendamist vajanud probleem kimbutas ka gekosid. Kuigi loomade käsutuses olevate harjaste koguhulgas piisaks 130-kilogrammise massi üles riputamiseks, puutub neist korraga pinnaga kokku vaid väike osa ja neist igaüks ei kanna sugugi võrdset raskust. Nõnda suudab üks geko tõsta vaid kahe kilogrammi suurust raskust.  Probleemist mööda hiilimiseks kasutas Stanfordi ülikooli teadlastest koosnev töörühm tuhandeid ränil põhinevast materjalist polüdimetüülsiloksaan koosnevaid mikroskoopilisi kiilukesi, mis olid ühendatud omavahel tillukeste vedrude ja tehiskõõluste süsteemiga, mis aitas raskust võrdsemalt jagada. Padjad olid omakorda ühendatud ronija jalgu toetavate rakmetega. Demonstratsioonkatses suutis 70 kilogrammi kaalunud mees materjalist koosnevate ronimispadjakestega mööda 3,6 meetri kõrgust vertikaalseina vaevate üles ronida. Loodud ronimispatjade suurus on võrreldav inimeste käelabadega. Eelnevalt loodud materjale kasutades oleksid need pidanud suurusjärgu võrra suuremad. Lahendust kirjeldati Londoni Kuningliku Seltsi ajakirjas Interface.
