Geeniinfo peab kosmoses hästi vastu
Cora Thiel, Oliver Ullrich Zürichi ülikoolist ja nende kolleegid panid uurimisraketi välisküljele plasmiide. Plasmiid on väike rõngakujuline DNA molekul, mille taolisi leidub bakterirakkudes bakteri põhi-DNA kõrval. Raketi Texus-49 lend 2011. aasta märtsis kestis ainult 13 minutit, aga tingimused olid ikkagi ekstreemsed. Korraks tõusis raketiga kokkupuutuva gaasi temperatuur hinnangute järgi ka üle tuhande kraadi. DNA-d oli pandud mitmetesse kohtadesse ja igal pool see mingil määral säilis, aga kõige paremini kruvipeade piludes, kus sellest jäi terveks üle poole. Kogu kosmoses käinud DNA-st säilis bioloogiline toimivus enam kui kolmandikul. Tulemus, mida Thiel ja Ullrich nüüd ajakirjas PLOS ONE kirjeldavad, oli täiesti ootamatu, sest katse eesmärk polnudki uurida DNA kui terviku, pigem selle mõnede osade säilimist. Ent nüüd saadi uut suurt tuge seisukohale, et elumolekulid, aga miks mitte ka väikesed elusolendid ise võiksid läbi maailmaruumi ühelt planeedilt teisele levida. Ka on autorite sõnul tõenäoline, et teistele taevakehadele maandunud kosmosesondid sinna maist DNA-d kaasa viinud, hoolimata sellest, et seda püütakse vältida.
