Kõrgtehnoloogiline peegel saadab soojuse avakosmosesse
Uute energiatõhusate hoone rajamisel pannakse olulist rõhku nende passiivsele kütmisele ja jahutamisele. Kui lihtsamad lahendused näevad ette suvel aknasse paistva päikesekiirguse tagasi peegeldamist ja talvel päikesekiirgusega põrandate soojendamist, siis keerukamad skeemid hõlmavad hoonele langeva kiirguse kosmosesse saatmist. Nimelt on atmosfäär infrapunakiirguse jaoks, mille lainepikkus jääb 8-13 mikroni vahele, täielikult läbipaistev. Seni ehitatud jahutusseadmete prototüübid suutsid sellest kasu lõigata aga vaid öösel. Päeval küttis päike radiaatorid selle jaoks liiga kuumaks. Stanfordi ülikooli teadlased esitlevad nüüd materjali, mis suudab nii sobivas spektriosas infrapunavalgust kiirata, kui peegeldada tagasi 97 protsenti sellele langevast nähtavast valgusest. Radiaatorina toimiv kiht on vähem kui millimeetri paksune ja koosneb seitsmest üliõhukesest vaheldumisi paiknevast ränidioksiidi ja hafniumoksiidi kihist, mis on omakorda paigutatud ränile sadestatud hõbeda ja titaani kihi peal. Jahutusseadme proovile panemiseks paigutasid teadlased selle Californias päikeselisel talvepäeval katusele tuule eest varjatud karpi, kuid viisil, et Päike sellele otse peale paistis. Kui pärastlõunane päike suutis õhu kütta 18° C'ni, siis alumiiniumi ja musta värviga kaetud pinna temperatuur ulatus vastavalt 38°C ja 80°C'ni. Jahutusseadme temperatuur jäi aga kogu päeva vältel viis kraadi alla õhutemperatuuri. Täiendavad mõõtmised näitasid, et ühe ruutmeetrise pindalaga jahutusseade suutis kosmosesse saata 40 W jagu energiat. Töörühm märgib, et tõhusust saab veelgi tõsta. Kui jahutavat kihti isoleeriti väliskeskkonnast veelgi paremini, jäi selle temperatuur kuni 20°C alla õhutemperatuuri. Ligikaudsete arvutuste kohaselt maksab radiaator-peeglite valmistamine ja paigaldamine ruutmeetri kohta 20-70 dollarit. Kolme korruse kõrguse hoone jahutamisel suudetaks aga Californias kokku hoida 100 MWh jagu energiat. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
