Insenerid ehitasid praktilise ajamantli
Aja peitmine on hoomatavp aremini, kui esmapilgul arvata võiks. Valguskaablit, milles liikuvat informatsiooni peidetakse, võiks võrrelda ojasängiga. Infot kandvaid valgusosakesi sogase veega ja peidetavat teavet oja keskel aeglaselt liikuva kivirahnuga. Infovoogu allavoolu pealt kuulata üritav salakuulaja võiks küll üritada selles teavet kandvat kivirahnu otsida, kuid näeks vaid vett. Analoogselt saab valgusosakeste teekonda muuta viisil, et need moodustaksid tühimikke, kuhu saab informatsiooni peita. Sobilike metamaterjalidega on suudetud taoliselt peidetud andmeid edastada isegi kiirusega 1,5 gigabaiti sekundis. Teavet peideti aga eelmisel aastal nii hästi, et neid ei suutnud näha isegi nende potentsiaalne vastuvõtja. Sama töörühm on nüüd toonastest piirangutest võitu saanud, edastades varjestatud informatsiooni korraga kahel kanalil, millest üks oli nähtav ja peidetud, mida oli võimalik tuvastada vaid juhul, kui vastuvõtja selle olemasolust teadis. Kui nähtaval kanalil ei suutnud vastuvõtja ja salakuulaja taas peidetud informatsiooni näha, siis eelnevalt kokku lepitud kanalit jälgides suutis vastuvõtja juba informatsiooni näha. Nii ei suutnud potentsiaalsed salakuulajad peidetavat teavet isegi moonutada. Uurimus ilmus ajakirjas Optica.
