Päikeseseüsteemi välise elu pärilikkusaineks ei pruugi olla DNA või RNA
Uurimusele pandi alus mõned aastad tagasi, kui Suurbritannia teadlaste juhitud töörühm lõi esimest korda sünteetilist DNA-d ja sünteesisid selles leidunud instruktsioonide põhjal sellele vastavaid RNA molekule. Kuigi loodud pärilikkusaine komponendid olid laiemas plaanis võrreldavad looduses kohatava DNA-ga, hoidsid seda koos veidi teistsugused molekulid. Sünteetilisi molekule hakati nimetama XNA-ks. Samas jäi ebaselgeks, kas selle alusel on võimalik valmistada ka ensüüme, milleta oleks elu sellisel kujul võimalik. Valdav enamus kehas nähtavatest keemilistest reaktsioonidest kulgevad toatemperatuuril liiga aeglaselt, et seda toimimas hoida. Appi tulevad ensüümid, mis vastavaid reaktsioone oluliselt kiirendavad. Kuigi enamus neist kuuluvad valkude hulka, käituvad ensüümidena ka mõned RNA molekulid. Teadlased oletavad, et taolised molekulid kujutasid endas hüppelauda, mis viisid Maal tänapäevase elu tekkimiseni. Nõnda lisavad loodud sünteetilised ensüümid hüpoteesile uut tuge. Samuti vihjavad need võimalusele, et DNA- ja RNA-põhise elu teket oli vaid juhus ja potentsiaalselt teistel planeetidel elavate olendite geneetiline kood võib olla Maa eluvormidest fundamentaalselt erinev. Viimane kasvataks hüppeliselt planeetide hulka, kus elu tekkida saaks. Samuti loodavad teadlased, et uurimistööst on kasu erinevate haiguste ravimisel, kuna inimeste immuunsüsteem ei suuda tõenäoliselt organismi saadetud XNA-d ära tunda. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
