Suur geeniuuring selgitab lindude lugu
Teadlased võrdlesid omavahel 48 linnuliigi genoomi, mis olid valitud nii, et olid esindatud kõik suuremad tänapäeva linnurühmad. Seejuures oli neist varem järjestatud vaid kolme liigi genoom, 45 linnuliigi geenijärjestus määrati spetsiaalselt selle suure võrdluse tarbeks. Andmeid töötles üheksa superarvutit ja töö võttis aega neli aastat. Uuringuid juhtisid Erich Jarvis Ameerika Ühendriikide Duke'i ülikoolist, Thomas Gilbert Taani loodusmuuseumist ja Guojie Zhang Pekingi genoomika instituudist. Nemad ja nende kolleegid avaldavad täna sel teemal ajakirjas Science ühtekokku kaheksa artiklit, aga peale selle ilmub veel paarkümmend artiklit teistes teadusajakirjades. Üks suuremaid avastusi, mis genoomikõrvutusest selgus, oli see, et lindude seas on üsna evolutsioni algjärgus aset leidnud suur kaheks lahknemine. Näiteks tuvid jäid ühele poole ja varblased teisele poole eraldusjoont. Seesuguse eraldusjoone olemasolu ei osatud varem kahtlustadagi, aga nüüd tuleb äkki välja, et näiteks flamingod onsealt tuvide poole peal, aga pelikanid seevastu hooopis varblaste leeris. Uuringutest selgub ka uusi asjaolusid selle kohta, kuidas on kujunenud lindude sugukromosoomid, linnud hambad kaotasid, häälitsuste vahendusel omavahel suhtlema õppisid ja veelinnud endale lestad said.
