Iidsed veetaskud on arvatust elusõbralikumad
Teadlased arvasid pikka aega, et Päike varustab otseselt või kaudselt energiaga kõiki Maal leiduvaid elusorganisme. Eelmise sajandi teises pooles leidsid aga bioloogid eluvaenulikuks peetud keskkondade uurimisel, et mitmed mikroorganismid suudavad ammutada energiat ka keemilistest reaktsioonidest, mis ei hõlma Päikest isegi kaudselt. See viis koheselt ka küsimuseni, kui palju taolisi organisme maailmas leidub. Toronto ülikooli geoteadlane Barbara Sherwood Lolla otsustas täpsema ülevaate saamiseks uurida 32s maailma eri paigas asuvatest puuraukudest kogutud proovide põhjal, kui palju toodetakse sügaval maakoores vesinikgaasi. Ühte peamist ühendit, mille oksüdeerimist bakterid energiat ammutada saavad. Töörühm leidis, et 0,55-4,6 miljardi aasta vanuste kivimite mõjul tekib vesinikku arvatust sada korda rohkem. Vesinik vabaneb nii erinevate keemiliste ühendite veega liitumisel kui radioaktiivsete elementide lagunemisel, mille käigus vabanev energia vee molekule lõhub. Arvestades, et kambriumi ajastu eelsetest aegadest pärinevad kivimid moodustavad mandrilisest maakoorest enam kui 70 protsenti, võiksid olla vesinikurikkad suurem osa iidsetest veetaskutest. Töörühma hinnangu kohaselt leidub maakoores vett umbes 11 miljonit kuupkilomeetrit ehk rohkem kui kõigis maapinnal asuvates mageveekogudes. Lolla loodab, et puuraukudesse immitseva vee edasine analüüs võiks aidata paremini mõista, kuidas elu Maal tekkis, levis ja mitmekesistus. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
