Ain Kallis: sünoptikud suudavad suurtorme paremini ette näha
Pärnu suuruputuse kordumiseks peavad kokku langema mitmed tegurid. "Tuuled puhusid läbi 2005. aastal 8. jaanuarist Taani väinade Läänemerre juurde suure hulga vett, mistõttu oli merevee tase keskmisest 70 sentimeetri võrra kõrgem. Ööl vastu üheksandat puhusid need täpselt õigest suunast, et lükata veemasse Pärnu lahte," selgitas klimatoloog. Sooja talve tõttu puudus ka sellel veetaseme tõusu piiravjääkaas ja vesi valgus linnatänavatele. Varem võis midagi taolist näha aastatel 1967 ja 1969, kuid toona ei küündinud merevee tase rekordilisele tasemele ja linn pääses kõige hullemast. Põhimõtteliselt võivad Kallise sõnul taolised juhtumid korduda millal iganes vastavad tegurid kokku langevad. "Mõne päeva eest ennustati näiteks, et vesi hakkab kerkima kriitilise tasemeni. Viimasel hetkel keeras aga tuule suund edelast läände. Kohe hakkas veetase Pärnu lahes alanema ja tuuled hakkasid kergelt ohustama hoopis Haapsalu. Alati peab meeles pidama, nagu ütlevad ameerika sünoptikudki, et "tsüklonid ja orkaanid käituvad nagu elusolendid, kellest ei tea kunagi, millist käkki nad üritavad sünoptikutele keerata," lisas Kallis. Pikemas perspektiivis võib uputuserisk kergelt kasvada. "Kliimamudelid ütlevad, et selliseid torme võib tulla tulevikus sagedamini, aga millal ja kas nad sellisel kujul tulevad, seda on raske öelda," täiendas klimatoloog. Eesti valmisolekut järgmise suurtormi ennustamiseks peab Kallis suhteliselt heaks. Pärast Pärnu suuruputust sai ka Eesti meremudeli HIROMB, mida on seni suhteliselt edukalt rakendatud, isegi kui see sellel aastal Pärnut ohustanud tormi puhul tuulte suuna kiire muutuse tõttu hätta jäi. "Mõnikord ennustad (meretaset) ühe-kahe sentimeetri täpsusega. Isegi imestad, kuidas nii täpselt läheb. Seekord pani see kahjuks 60 sentimeetriga mööda, kuna tormi trajektoor nihkus 50 kilomeetri võrra põhja poole, mis muutis kõike," nentis Kallis. Lisaks paremale mudelile on sünoptikutel kasutada mõõtepunktide süsteem, mis registreerib automaatselt meretaseme muutusi. "2005. aastal ei olnud näiteks Haapsalus mõõtulattigi, kuhu ligi pääses, ent nüüd on võimalik läänerannikul määrata mere taset väga mitmetes punktides, muutusi saab näha ka internetis. Päästetöötajad ütlesid tänagi toimunud konverentsil, et on praeguse ilmateenistuse olukorraga väga rahul," märkis klimatoloog. Looduskatastroofidest ja meediast"Kõige populaarsemad teemad on meedias ikka seks, vägivald, õnnetused ja alles siis kõik muu. 2005. aastal oli tegemist loodusõnnetusega, mistõttu valgustati seda väga mitmekesiselt. Kui veel 1967. aastal, mil räsis Eestit veel tugevam torm, mis oli tõeline orkaan, siis sellest eriti ei räägitud, kuna nõukogude ajal polnud loodusõnnetused midagi sellist, mis Nõukogude Maad ohustaksid. Alles pärast artikli ilmumist Eesti Looduses hakati seda veidi paremini kajastama. Kaks aastat hiljem toimunud novembritormi kohta ei kirjutatud pea üldse midagi. 2005. aastal ilmus juba 7. jaanuaril Postimehes ilmaküljel väike nupuke, et läheneb harukordselt tugev torm, kus võib tormi-iilide kiirus ületada 35 m/s ja meretase kerkida erakordselt kõrgele. Toonaseks olid aga EMHIst meremeteoroloogid valitsuse poolt koondatud. Üldine arvamus oli, et Eestit ei tohiks uputused ohustada. Nii oli alles esimesel päeval ajalehes artikkel, kuidas ja miks rahvast ei hoiatatud. See leidis kajastust ainult tänu Tarmo Soomerele, kes riskis avaldada teate suurest uputusest," mõtiskles Kallis.
