Kas ühisrahastus ja -loome on teaduses võimalikud?
„Muidugi ei arva ma, et rahvateadus on võrdselt kasulik kõigile teadusharudele ja inimesed saaksid panustada igasse tegevusse. Me ei pea seda äärmusteni viima. Kuid ma usun, et sellel on tänu internetile märkimisväärne kasvuruum,“ märkis ühisloome ja ühisrahastuse uurimisele keskenduv Milano polütehnilise ülikooli professor Chiara Franzoni. Professor toob näitena kaasaegsed nutitelefonid, millega saab teha pilte ning mille GPS võimaldab määrata telefoni asukohta piisavalt täpselt, et sellest teadlastele kasu oleks. Nii on inimestel teadlastele sisendi pakkumine lihtsam kui kunagi varem. Samuti märgib Franzoni, et rahvateadusele iseloomulikke meetodeid kasutavad inimeste kaasamiseks mitmed muuseumid ja kogukonnakeskused. Näiteks pakuvad tavainimesed neile abi liikide klassifitseerimisel ja keskkonna seiramisel. Miljonid dollaridEnt ühisloome on viinud ka esimeste teadusuurimusteni. Näiteks suudavad parimad valkude voltijad edestada keskkonnas FoldIt spetsiaalselt selleks loodud algoritme. Galaxy Zoo projekt on viinud seni uue galaktikate klassi ja mitmete eksoplaneetide avastamiseni. Hiljuti uuris Franzoni koos Henry Sauermanniga Georgia tehnoloogiainstituudist, kuidas käib seitsme Galaxy Zoo alla koondunud projekti käsi. „Me tahtsime teada, kuidas inimesed nendes keskkondades käituvad, kui palju nad panustavad ja teadlased sellest kokkuvõtlikult kasu lõikavad,“ selgitas Sauermann. Franzoni ja Sauermann leidsid, et esimese 180 päeva jooksul aitasid muu hulgas galaktikaid liigitanud ja eksoplaneete otsinud tavakodanikud hoida kokku üle 1,5 miljoni dollari. Eeldusel, et nende tööaja eest oleks makstud umbes sama palju kui tavaliselt odava tööjõuna rakendatavatele bakalaureusetudengitele. Projektide üksiksooritustes võis märgata aga märkimisväärseid erinevusi. Kui kõige edukam projekt teenis 654 000 dollarit, siis kõige ebapopulaarsem pakkus umbes 30 korda väiksemat kokkuhoidu.. „Meil on selle kohta mitu ideed, kuid mitte midagi kindlat. Võibolla on mõned teemad lihtsalt köitvamad. Teisalt haldavad mõned projektide organiseerijad neid erinevalt ja annavad selles osalejatele tihedamini teada, kui nad on jõudnud uue verstapostini või on nende töö viinud mõne uurimuseni,“ nentis Sauermann. Üksikute jõupingutusedSamas sai ka selgeks, et taoliste ettevõtmiste edu pandiks on suur algvalim, millest rahvateadlasi värvata. Isegi kõige populaarsem planeediküttide projekt suutis pärast esmast registreerumist vähemalt korra tagasi meelitada vaid 40 protsenti end üles andnud inimestest. Inimesi kõige vähem köitnud ettevõtmine aga ainult 17 protsenti. Isegi siis tegid 80 protsenti tehtud tööst ära kõige aktiivsemad kümme protsenti. Arvestades, et Päikesesüsteemi-väliste planeetide otsimiseks andis end üles kokku vaid 30 000 inimest, võis arvestada perioodi vältel vaid mõne tuhande rahvateadlase panusega. Tõdemus näib kahandavat lootust ühisloome abil teadust rahvale lähemale tuua ja seda sellega laiemal populariseerida. Sauermann pole siiski nii pessimistlik. „On võimalik, et projekte külastanud inimeste algne huvi oli samasugune, ent osad jäid nõela otsa erilistel põhjustel, näiteks oli nende kogemus suurepärane, mis muutis projekti nende jaoks äärmiselt südamelähedaseks. Nad võisid sattuda kohe millegi huvitava peale. Kuigi nende algne huvi teaduse vastu mängib tõenäoliselt samuti olulist rolli,“ mõtiskles professor. Sauermann lisab, et inimestel on huvi erinevate valdkondade vastu. Astronoomia suhteks külmaks jäävatele inimestele võiks huvi pakkuda näiteks botaanika või liblikad. „Mida rohkem erinevaid projekte lisandub, seda enamaid võiks rahvateadus potentsiaalselt paeluda,“ sõnas professor. Tänaseks võib Zoouniverse'i veebilehelt leida ka näiteks bioloogia, kliima ja ajalooga seonduvaid projekte. Kokku lööb projektides kaasa üle miljoni inimese Lähiaastatel on veebilehel plaanis muuta platvormi veelgi universaalsemaks ja hõlbustada sellega uute projektide lisamist. Ühisloome Eestis?Tartu ülikooli teadusprorektor Marco Kirm märgib, et rahva abi kasutamisel on kindlasti piirangud. „Tasuta tööjõu rakendamine koos arvuti ressursiga on võimalik juhul, kui suudetakse kindlustada tehtud töö kvaliteet ja analüüside valideeritavus. See on crowdsourcingu kõige nõrgem koht. Nii palju kui on vabatahtlike analüüsijaid, on ka erinevaid arusaamu kvaliteedist,“ nentis teadusprorektor. Kuid samas lisab ta, et rahva initsiatiivi on kindlasti võimaik rakendada olukordades, kus kvaliteediküsimus ei ole määrav ja oodatav tulemus pole ajakriitiline. „Selleks on vaja, et neis võrgustikes tekiks rakukesed, kes nimetatud aspektidele tähelepanu pööravad. Kuna ülikoolides tehtav teadustöö peab aga vastama kõrgetele kvaliteedistandarditele, on rahva ühisloome kasutamise võimalused teadusülikoolides piiratud,“ sõnas Kirm. Ühisrahastus kui rahva huvi indikaatorEelmise aasta novembris ilmunud arvamusartiklis märkis Euroopa Komisjoni teadusnõunik Didier Schmitt, et ühisrahastust saaks kasutada mõõdupuuna, mille abil hinnata, milliste valdkondade arendamist rahvas oluliseks peab. „Kodanikud ei pea olema arvamuse omamiseks eksperdid. Tõepoolest, vähieksperdid ei mõista astrofüüsikat paremini kui enamik tavainimesi. Nii et kõik võivad hääletada oma südamega alates valdkondadest, nagu Marsilt elu otsimine, lõpetades Parkinsoni tõvele ravi leidmisega,“ tõdes Schmitt The Guardianis. Tartu ülikooli teadusprorektor Marco Kirm jääb ühisrahastuse suhtes skeptilisemaks. „Klassikaline teadusuuring eeldab pikaajalist pingutust koos vajaliku materiaalse baasi ja uuringu läbiviijate põhjaliku ettevalmistamisega. Kickstarteris ja Hooandjas saavad kaasa lüüa kõik huvilised. Paraku ei pruugi kõigil ühiskonnaliikmetel aga olla selget arusaama, kas kõik vajalik on edukaks uurimisprojektiks olemas. Sellepärast hinnataksegi teadusprojekte just valdkondlike ekspertide poolt, kes oskavad kõik plussid ja puudujäägid läbi kaaluda,“ selgitas Kirm. Teadusprorektor nendib, et ühisrahastus ja ühisloome seab juba olemuslikult sel viisil tehtavale teadusele selged piirangud. „Ühisrahastusplatvormide nagu Kickstarter või Hooandja kaudu on võimalik finantseerida selliseid projekte, kus kasutatakse juba olemasolevaid teadmisi. Viimaseid saab rakendada näiteks populaarteaduslike algatuste, raamatute ja muude selliste ettevõtmiste puhul,“ laiendas teadusprorektor. Nõnda julgustab ta teadlasi pöörduma Kickstarterisse või Hooandjasse eeskätt populaarteaduslike ideede korral. Intellektuaalne omandKirm lisab, et ühisrahastus puhul võivad täiendavad probleemid tekkida, kui taoliselt finantseeritud uurimistöö tulemusena tekib intellektuaalomand. „Teaduse populariseerimise finantseerimisel ei ole see nii terav küsimus – tulemuseks on sündmus või midagi sarnast. Kui saadakse aga patenti väärt tulemus või uus toode – kas see on siis tegijate, ideede toetanud rahva või kellelegi kolmandale kuuluv omand?“ küsib teadusprorektor. „Ma ei ole kuulnud, et intellektuaalomandiga oleks seni mingisuguseid probleeme tekkinud või vähemalt pole need uudiskünnist ületanud. Muidugi võib see pikemas perspektiivis saada olulisemaks küsimuseks. Juba praegu arutatakse ühisrahastuse projektidele tagasisidet andes, kuidas toodet paremaks muuta. Mõnikord muudaks nende arvesse võtmine leiutist olemuslikult,“ nentis Franzoni. Hüppelaud noorteleFranzoni märgib, et ühisrahastus ja ühisloome võib pakkuda potentsiaalselt võimalust noorematele teadlastele, kelle lootus traditsioonilisemat allikatest rahastust saada on mõnevõrra väiksem. „Me teame, et seni on enamik edukamatest rahvateaduse projektidest mõeldud välja ja juhitud noorte teadlaste poolt. Neist mõned ei töötanud küll täiesti iseseisvalt, kuid kastist välja mõtlemiseks oli vaja tarvis väga noori inimesi,“ mõtiskles professor. Headeks näideteks on FoldIt ja Galaxy Zoo, mida aitasid luua doktorandid. „Nii võiks see olla noorematele inimestele viis, kuidas tähelepanu püüda ja väiksemate projektide elluviimiseks raha saada. Siin on mõningad paralleelid traditsioonilisemate ühisrahastuse projektidega,“ laiendas Franzoni. Seni tuntumaks vastavat võimalust pakkuvaks keskkonnaks on Experiment, kus on võimalik projekti toetajatel uurimistööl pidevalt toetuspalve esitanute tööl laborimärkemete vahendusel silma peal hoida. Enamik taotlusi jääb keskkonnas paari tuhande dollari piiresse. Ühisrahastuse suunasSauermann märgib, et mitmed ühisrahastuse ja ühisloome alusprintsiibid kattuvad suures osas. „Mõlemal juhul soovitakse inimestelt inimeselt midagi. Esimesel juhul on selleks raha, teisel puhul aeg. Sa pead selleks teema inimeste jaoks huvitavaks muutma ja nende uudishimu stimuleerima. Kuna ühisrahastust rakendatakse hetkel väga väikeses mastaabis, usun ma, et sellel on märkimisväärne kasvuruum. Täpsem dünaamika vajab aga muidugi uurimist,“ nentis professor.
