Kuidas tekib vihmavärske lõhn?
Massachusettsi tehnoloogiainstituudi teadlased eesotsas Culles Buiega tegid umbes 600 katset, milles uurisid 12 tehismaterjali ja 16 tüüpi pinnase omadusi. Töörühm mõõtis esmalt iga pinnase läbilaskevõimet, täites sellega väikesed pikad torukesed, mille põhja valati veidi vett. Kapillaarefekti tõttu hakkas hakkas vedelik peagi ülespoole tõusma. Mida kiiremini pinnas tervikuna märgus, seda paremini see vett läbi laskis.  Teises eksperimentide seerias kukutas Buie uurimise alla võetud materjalile erinevalt kõrguselt üksikuid veepiisku. Mida kõrgemalt veetilk kukkus, seda suurem oli selle lõppkiirus. Samal ajal jälgiti hoolikalt kiirkaameraga, mis proovidega juhtub. Töörühm, leidis, et pinnal põrke järel laialivalguv veetilk püüab lõksu hulgaliselt veemulle, mis sekundi murdosa hiljem tilga pinnale sööstavad. Sõltuvalt piiskade kiirusest ja pinna omadustest võib selle kõigus vallanduda peentest veetilkadest koosnev udupilv. Laborikeskkonnas katseid teinud töörühm oletab, et aerosoolid haaravad endaga kaasa ka aromaatseid molekule, mis hakkavad siis tuule mõjul õhus levima. Ninna jõudes tekitavad aromaatsed ühendid juba traditsioonilise haistmisaistingu Buie leidis lisaks, et võimalikult suure aerosoolipilve tekitamiseks ei tohiks olla vihmapiiskade suurus liiga suur ega väike. Viimane selgitaks, miks ei teki vihmavärsket lõhna äärmiselt tugevate või väga nõrkade sadude järel. Samuti ei tohiks olla pinnas eelnevalt liiga kuiv ega märg. Sobivatega omadustega on näiteks savimuld. Mehhanism pakub ka elegantset viisi, kuidas võiksid vihmajärgsel perioodil levida erinevad mullas leiduvad viirused ja bakterid. Võimalikku levikumehhanismi uurivad katsed on alles käimas. Esialged helenduvate värvidega tehtud katsed viitavad aga, et hüpotees peab paika. Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.
