Kristin Kuutma kosmopoliitsusest antropoloogias
Eelmisel nädalal toimus Tartus seminar kosmopoliitsest antropoloogiast. ERR Novaator uuris Tartu ülikooli kultuuriteaduste professorilt Kristin Kuutmalt, mille üle seminaris arutati ning miks kosmopoliitsus just praegu antropoloogide huviorbiiti on tõusnud. Mis on täpsemalt kosmopoliitsus antropoloogias? See on vaatepunkt, analüüsimeetod. See on ka moraalne ja poliitiline seisukoht, mis hõlmab inimeseks olemist, inimestevahelist kommunikatsiooni ja inimese olemist maailmas. Kuidas mõjutavad meie identiteeti näiteks linnakultuur, migratsioon ja kultuuriliselt mitmekülgne keskkond? Tegu on lihtsalt ühe kaasaegse maailma tingimuse või võimalusega. Inimese individuaalne mobiilsus ehk võimalus liikuda erinevate maade vahel, valida endale geograafiline asupaik – see kõik on seotud kosmopoliitse vaatega inimesele, kellel on ühesugune inimlik sisu igal pool. Meie räägime eelkõige sellest vaatenurgast. Linnakultuur ja sellega kaasnev puudutab vaid üht sotsiokultuurilist aspekti geograafilise ruumi kõrval.  Meie arutelu lähtus kosmopoliitsest vaatest inimesele kui omaette projektist. See näeb inimest ja inimeseks olemise põhimõtteid universaalsena, sõltumata tema rahvuslikust kuuluvusest, rassist, klassist ja soost. Kõik need kategooriad on piiravad, määratlevad ja kastidesse suruvad. Oleme arutlenud võimaluste üle, milline on vaade inimeseks olemisele, mis ei ole tingitud kultuuri, traditsiooni või kogukonna poolt. Kas nende mainitud kategooriateta on üldse võimalik rääkida inimese identiteedist? Kõik need kategooriad on eraldi identiteedid, aga need on kehtestatud ehk kultuuri poolt antavad kategooriad ja retoorilised lausungid. Meie oleme püüdnud astuda sellistest lausungitest väljapoole, need ületada. Kuigi oleme arutanud ka selle üle, et kosmopoliitsus on valiku küsimus, siis need eelmainitud kategooriad võivad tingida valikute piiratuse. Seetõttu ongi kosmopoliitsus projekt jõudmaks niisuguse suhtluse tasandile, kus inimesel oleksid valikuvõimalused. Kosmopoliitsus on seega ka demokraatia projekt ja moraalne projekt. Kosmopoliitse elu juurde käib tänapäeval ka digitaalne suhtlus. Kuivõrd see piirab või avardab meie kujutlusvõimet maailma eri paigust, teistest aegadest ja inimestest? Visuaalne kuvand ühelt poolt avardab meie maailma, teisest küljest piirab, sest sel juhul on see visuaalne kujutis juba loodud, etteantud, ning hakkab iseenesest domineerima. Me ei suuda enam selle kõrvale nii kergesti teistsugust pilti luua. Nagu väga sageli on näiteks ettekujutus elust Ameerika Ühendriikides pigem Hollywoodi loodud kujutluspilt. Paljud inimestevahelised suhtlussituatsioonid on selle poolt määratletud. Kas see pole pisut sarnane eestlaste kujutluspildile iseendast – maarahvas, orjarahvas, talupojad jne? Kas seda ei mõjuta mitte mõned kaasaegsed kunstlikult loodud pseudoidentiteedid? Nimetasite märksõnu, mis on tänapäevase ettekujutuse osa. Näiteks 1930. aastatel neid identiteete samasugustena ei eksisteerinud. Ennast määratleti teiste kategooriate kaudu. Orjarahvast kui sellisest muidugi räägiti. Aga maarahvas on pigem hilismodernselt levinud 1980. aastate lõpust, kui loodi kujutluspilt, missugune peab oleme tõeline eestlane. Kui seda analüüsida kosmopoliitse antropoloogia seisukohast, siis on tegu määratleva kultuurilise kategooriaga, retoorilise lausungiga, mis on igal juhul piirav, sest see on esitatud kedagi välistades, määratledes samas neid, kes ei kuulu sellesse rühma. See on üles ehitatud eitusele. See on küllalt sarnane sellest, kuidas eestlased tähistavad näiteks teisi rahvaid – mitte-eestlane, muulane, mitte eesti keelt kõnelev. Siin ongi meie ühiskonna üks suur probleem. Seetõttu pean väga oluliseks, et me niisuguse seminari korraldasime. See võimaldas arutleda teema üle ning leida n-ö tööriistu, mis aitaksid olukorras, kus eristamine toimub ainult keelepõhiselt. Välistavad kategooriad on üks tasand, mille ületamist oleks soovitav näha. Kosmopoliitse antropoloogia seminar toimus Tartu ülikoolis Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli raames.
