Antarktika šelfiliustiku all kohtab kalu
Uurimisprojekti algseks eesmärgiks oli koguda teavet kliimamuutuste toel üha kiiremini merre libisevate liustike üldist seisundi ja käitumise kohta ning heita pilk mere ökosüsteemile. Vaatluse alla võetud piirkond asub Antarktika mandri vahetuses läheduses. Merepõhja ja Põhja-Jäämerel ujuvat sadade meetrite paksust Rossi šelfiliustikku lahutas puurimiskohas vaid kümmekond meetrit. Eluvaenulike tingimuste uurimiseks võeti appi spetsiaalselt selleks ehitatud robot Deep-SCINI. Esimeste minutite vältel kogutud videomaterjal kinnitas eelmiste sarnaste ekspeditsioonide käigus teadlastele jäänud muljet. Veealust hüljatud kuumaastikku meenutavast merepõhjast kogutud setteproovide hilisemal uurimisel jäid silma vaid üksikud mikroorganismid. Võimalikuks põhjuseks peetakse pidevalt liustike sulamise tõttu ülalt langevat tolmu ja kivirahne. Paikse eluviisiga eluvormid on määratud hukule juba eos. Peagi selgus aga, et liikuvamate olendite käsi ei käi sugugi nii kehvasti. Kuue tunni vältel jäi California ülikooli glatsioloogi Slawek Tulaczyk juhitud töörühma poolt kontrollitud Deep-SCINI tehtud filmilõikudele lisaks koorikloomadele ka paarkümmend keskmiselt 20 sentimeetri pikkust poolläbipaistvat kala. Hetkel on tegu kõige kaugemalt lõunast leitud omataolise eluvormiga. Lisaks -2 °C'se temperatuuriga mereveele peavad olendid trotsima pidevat energia ja toitainete nappust. Tüüpiliselt mere produktiivsuse alustalaks olevad vetikad saavad pilkase pimeduse tõttu ellu jääda sadade kilomeetrite kaugusel. Nii on võimalik, et merepõhjas kohatud mikroobid ammutavad energiat erinevatest keemilistest ühenditest ja orgaanilisest ainest, mille varu võiksid uuendada põhjahoovused ja merepõhja kohal hõljuva liustiku sulamine Uurimisrühma enda sõnul on tegu potentsiaalselt ühe kõige enam Jupiteri kuud Europat meenutava paigaga maailmas. Seniste vaatluse alusel võib oletada, et umbes 800 meetri paksuse jääkilbi all loksub samuti ookean. Loe lähemalt ajakirja Scientific American veebilehel.
