67P/Tšurjumov-Gerassimenko heitis tolmumantli ült
„Kui porine lumepall viimaks Päikesele piisavalt lähedale jõuab, hakkab veejää koos teiste külmunud gaasidega sublimeeruma ja tekivad gaasivood, mis haaravad pinnalt tolmu kaasa. Tähest taas kaugenedes, keskmiselt neli korda kaugemal kui Maa Päikesest tiirleb, ei suuda aga gaas tõsta isegi kõige kergemaid tolmuosakesi,“ selgitas uurimuse juhtivautor Rita Schulz Euroopa Kosmoseagentuurist. Sellele järgneva nelja aasta vältel käitub 67P/Tšurjumov-Gerassimenko tolmulapina, mis puhastab planeetidevahelist ruumi väiksematest ja suurematest tolmuosakestest. Kuigi neist valdava enamiku läbimõõt jääb pelgalt 50 mikroni piirile, teeb nende hulk osakeste suuruse kuhjaga tasa. Tolmukiht võib kasvada kuni 12 sentimeetri, kohati isegi 20 sentimeetri paksuseks. 67P/ Tšurjumov-Gerassimenkost õhkuva tolmu päritolule viitas mitu asjaolu. „Siiani kogutud osakesed olid kõik kuivad ja õhulised, millest enamik lagunevad juba nende kogumisel. Kuna osakeste ja Rosetta liikumiskiiruse erinevus pole väga suur, peavad need olema väga haprad. Lisaks on need küllaltki naatriumirikkad. Sarnase koostisega on ka Maale langevad meteoroidid,“ sõnas Schulz. Viimane vihjab, et planeeti rikastavad tolmuga just komeedid, mitte näiteks purunevad asteroidid. Päikese lähenedes hakkab osakeste koostis muutuma ning võimaldab heita viimaks pilgu ürgsemale materjalile. „Need muutuvad üha niiskemaks ja hakkavad meenutama tüüpilisemat komeedimaterjali. Tolmuosakeste tõmbetugevus kasvab. Vesi aurustub alles pärast detektorile jõudmist,“ lisas astronoom. Schulz märgib, et tegu on esimese korraga, kui teadlastel on õnnestunud komeedi aktiivseks muutumist vahetult jälgida. „Me polnud taolist tolmumantlit kunagi varem näinud. Kõik teised sondid, mis on komeetidest mööda lennanud, on seda teinud siis, kui need Päikesele juba suhteliselt lähedal olid. Meil õnnestub komeedi pinna evolutsiooni otseselt uurida,“ sõnas Schulz. Töörühma arvutuste kohaselt heitis 67P/Tšurjumov-Gerassimenko mantli seljast 24. detsembri ja 20. jaanuari vahel, olles Päikesest 2,5-2,7 astronoomilise ühiku kaugusel. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
