Sõltuvuste vastu võib tulevikus olla võimalik vaktsineerida
Professor Harro liigitas konverentsil "Kliinik 2015" peetud ettekandes sõltuvushäire ajuhaiguseks, mis kujuneb sõltuvust tekitava aine pidevast tarvitamisest. See, kui haavatav on inimene ühe või teise sõltuvuse suhtes, on inimeseti erinev. Pärast sõltuvuse tekkimist aktiveerivad varem neutraalsed ärritajad limbilisi ajupiirkondi ehk neid osi, mis tegelevad näiteks emotsioonide tekkimisega. Sõltuvushäirega inimesel aktiveeruvad need piirkonnad rohkem juba ainuüksi siis, kui ta saab sõnumeid, mis vihjavad kaudselt uimastile, näiteks alkoholile või kokaiinile. Seega hakkavad Harro sõnul sõltuvuse korral neurobioloogilisi protsesse suunama ka keskkonnamõjud ehk lihtsalt öeldes piisab näiteks pudeli avamisest ja lõhnast, mis paneb alkohoolikul närvirakke dopamiini vabastama. Kuidas aga oleks võimalik vältida sõltuvuse tekkimist? Jaanus Harro sõnul on võimalik teha uimastite vastane vaktsiin. See toimib põhimõttel, et uimasti, mille inimene sisse võtab, seotakse kehas enne, kui see jõuab ajju ning nii ei vabane dopamiin ega teki mõnutunnet. Sõltuvus ei saa sellisel puhul tekkida, sest uimasti tarvitamisel ei teki soovitud mõju. Harro kirjeldas, et nikotiini ja kokaiini vastaseid vaktsiine on juba mõningase eduga katsetatud, kuid puuduvad piisavad uuringud nende tõhususe ja ohutuse kohta. "Paraku on ka inimeste suhtumine vaktsiinidesse muutumas üliettevaatlikuks. Peale selle, iga uimasti vajab erinevat vaktsiini. Nii ei ole veel ette näha seda aega, mil inimesed hakkavad end laskma vaktsineerida erinevate uimastite vastu," ütles Harro. Olemas on aga veel teinegi võimalus, mis on veel revolutsioonilisem. Harro kirjeldas viimastel aastatel arendatud optogeneetika tehnoloogiat, mis võimaldab juhtida valgusega inimeste ja teiste imetajate käitumist. See toimib põhimõttel, et valguskiir suunatakse valgustundlikuks muudetud neuronite juurde. See on Harro sõnade kohaselt küll tulevikus ka inimestel tehnoloogiliselt täiesti võimalik, kuid pigem tõstatub selle puhul küsimus eetika vallas. Lisaks pole see tehnoloogia praeguseks piisavalt rafineeritud, et seda igapäevameditsiinis kasutada. "Ma vaataksin mõningase murega tulevikku, kuhu see tehnoloogia arenema hakkab," nentis Harro. Miks see Eesti puhul oluline on? Tervise Arengu Instituudi direktor Maris Jesse võrdles sõltuvushäiret elevandiga elutoas – probleemiga, mille kohalolu on kõigile teada, kuid millega tegelemine tekitab ebamugavustunnet ning pigem püütakse seda vältida. Alljärgnevalt graafikult näeb aga ülevaadet Eesti elanike alkoholitarbimisest.  Jesse tõi välja muu hulgas kolm olulist fakti alkoholitarbimise kohta Eestis: * Uuringust, milles küsitleti 16-74-aastaseid Eesti elanikke, selgus, et 59 protsendil vastanutest on lähikonnas sõber, kelle alkoholitarbimise pärast nad muret tunnevad ning kellel on alkoholi tarbimise tõttu olnud probleeme. * 31 protsenti küsitletuist vastas, et nende perekonnas on inimene, kelle alkoholitarbimine valmistab probleeme. * 2013. aastal oli Eestis 442 surmajuhtumit, kus alkohol oli märgitud diagnoosis peamise surmapõhjusena. Neile lisanduvad veel need juhtumid, kus alkohol on kaudne surmapõhjus – insuldid ja õnnetussurmad.  Sõltuvusse sattumise vältimisega saaks ära hoida suure arvu surmasid ning probleeme, mis on tingitud näiteks alkoholi liigtarvitamisest. Sõltuvused tekivad erinevatel inimestel erinevalt ehk ühed inimesed kalduvad sõltuvusse jääma, teised mitte. See on korraga seotud nii keskkonna tingimuste kui geenidega. Jaanus Harro selgitas, et see, kas ja kuidas sõltuvus avaldab, sõltub väga suuresti geenide ka keskkonna koosmõjust. Professor Harro ütles, et üht hõbekuuli, olgu selleks vaktsineerimine või aju elektriline stimuleerimine, sõltuvuste vastu lähemas tulevikus siiski loota ei ole. "Haavleid aga jätkub, loodetavasti ka püssirohtu," märkis Harro. Videost on võimalik vaadata konverentsi "Kliinik 2015" sõltuvushäirete teemalise sessiooni kõiki ettekandeid:
