Tihased maksavad uhkema välimuse eest karmi hinda
See tähendab, et lindude uhketel sulestikuornamentidel, mis parandavad nende võimalusi sigimisel ja mängivad rolli omavahelises võimuvõitluse, on oma hind – madalam ellujäämus äärmuslikes ilmastikutingimustes. Nii leidis Tartu ülikooli loomaökoloog Indrikis Krams koos teiste Eesti, Läti ja Šoti kolleegidega ajakirjas Behavioural Ecology and Sociobiology ilmunud uurimuses. Linnuteadlased võrdlesid isaste rasvatihaste (Parus major) kurgu alt läbi kõhualuse kuni sabani kulgevat musta triipu neil rasvaantsudel, kes elasid üle eriti külma talveöö – temperatuur langes kuni miinus 32 kraadini – ja neil, kes pakases hukkusid. Rinnatriip oli oluliselt väiksem lindudel, kes ellu jäid. Suurema triibuga isased olid kergemad ja seetõttu oli ka nende suremus suurem. Seega on rasvatihaste vöödi suurus seotud nende tervisliku seisundi kaudu ellujäämisega. Ellujäänud lindudel uuriti ka immuunnäitajate seost rinnatriibu suurusega ning leiti, et enamik neist näitajatest triibu suurusega ei seostunud. Vaid üks, vere valgeliblede näitaja oli suurema rinnatriibuga lindudel kõrgem, mis võib viidata hiljuti läbipõetud põletikule. Leid põhineb küll vaid väga väikesel valimil, ent toetab arusaama, et signaaltunnustesse rohkem investeerivad isaslinnud võivad olla suuremas suremisohus. Tartu ülikooli loomade füsioloogilise ökoloogia professor Peeter Hõrak ütles, et teadmine võimaldab spekuleerida näiteks selle üle, et signaaltunnuste hind võibki avalduda justnimelt ekstreemsetes tingimustes. Sellega seoses meenutas ta kirjanik Arvo Valtoni aforismi, et välk lööb ikka nendesse puudesse, mis teistest pikemad on – aga välku lööb harva, päikest läheb iga päev tarvis.
