Must surm võis levida Aasiast Euroopasse mitmeid kordi
Euroopat 15. sajandil tabanud katkupandeemiat võib pidada üheks kõige surmavamaks omataoliseks terve inimajaloo vältel, kustutades seitsme aastaga kümnete miljonite inimeste eluküünla. Kokku heitis hinge umbes 30-50 protsenti toona Euroopas elanud inimestest. Väiksemamõõdulisi haiguspuhanguid tuli ette veel sajandeid. Musta surma haare nõrgenes alles pärast Londoni katkupuhangut 1665-66. aastal. Laiemalt omaks võetud hüpoteesi kohaselt pakkusid katkubakterit kandvatele kirpudele pärast esimest sisstungi varjupaika linnades ja looduslikumas keskkonnas elanud kodu- ja rändrotid. Vähemalt mängisid rotid haiguse levitamises teada-tuntult olulist rolli 19-20. sajandil. Senised arheoloogilised leiud ei anna samas erilist alust arvata, et neid leidus Euroopa põhjaosas varasematel aegadel väga palju. Nils Stenseth Oslo ülikoolist otsustas kolleegidega oletuse proovile panemiseks uurida puuringide alusel hilis-keskajal ja vara-uusajal valitsenud kliimatingimusi. Näriliste arvukusele soodsalt mõjutavate kliimatingimuste korral kasvab tõenäosus, et rottide ja inimeste teed ristuvad. Sellest tingitult võiksid ka katkubakterit kandvad kirbud sagedamini rottidelt inimestele hüpata. Stensethi kliimarekonstruktsioonid viitavad aga teistsugusele stsenaariumile – Euroopa sadamalinnades nähtud haiguspuhangutes näis keskset rolli mängivat hoopis Kesk-Aasias elavate näriliste arvukuse muutus. Hüpoteesi kohaselt õilmitses asurkond maailmajaos sademeterikkamatel perioodidel, et siis põua saabudes järsult kokku kukkuda. Kirbud pidid otsima uusi peremeesloomi, kelleks sobisid nii kaamelid kui neid kasutavad inimestest kaupmehed. Tüüpiliselt lahutas rottide ja hiirte arvukuse vähenemist ning Euroopa haiguspuhanguid 14-16 aastat. Euroopas valitsenud kliimatingimuste mõju polnud vaatluse alla võetud perioodil väga oluline. Kokku tuvastas Stenseth ajaperioodil 1346-1837 16 juhtumit, kus võis katk Aasiast Euroopasse saabuda Stenseth järeldab sellest kolleegidega, et Euroopa rotid ei kujutanud keskajal kunagi katkubakterile reservuaari, kus püsivalt eluneda. Haiguse leviku kontekstis tuleks seeläbi töörühma sõnul küsida selle asemel, kuhu katkureservuaarid kadusid, miks haigus enam Euroopas levida ei suutnud. Samas märgib Stenseth, et nn korduva haiguse impordi hüpoteesi tõsisemaks proovile panemiseks tuleks järjestada rohkemate Euroopa ja Kesk-Aasia katkuohvrite elu nõudnud patogeeni pärilikkusaine. Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
