Surmahaigus ja toidupuudus paneb jahumardika sigima
Sooritasite eksperimendi jahumardikatega, et uurida "lõpetava sigimispingutuse" hüpoteesi. Milles see seisneb? Elukäigu teooria kohaselt, millele juba 1960. aastail pani aluse väljapaistev evolutsionist G.C. Williams, ei tasu elusolenditel ühe konkreetse sigimiskorra jooksul järglaste soetamise ja nende eest hoolitsemisega liigselt pingutada. Miks? Sest isendi bioloogiline edukus sõltub mitte sellest ühest sigimiskorrast, vaid kogu elu jooksul soetatud järglaste arvust ja kvaliteedist. Iga üksik sigimine on aga ressursse kulutav ja organismi kurnav ettevõtmine. Seepärast tasub pikaealistel olenditel igal konkreetsel sigimiskorral oma tegelikku sigimispotentsiaali tagasi hoida ja soetada korraga vähem järglasi, kui see füsioloogiliselt võimalik oleks, et lasta ressursse taastuda ja hoida tervist ka järgmisteks kordadeks. Piltlikult – kui mingil suvel on näiteks toiduikaldus, siis selle asemel, et niigi suure tõenäosusega hukule määratud pesapoegi päästa püüdes end (pool)surnuks rahmeldada, tasub pikaealisel linnul lasta oma selle aasta pesakond, või osa sellest, pigem hukkuda ja panustada sellele, et järgmisel aastal on pesitsustingimused loodetavasti soodsamad. Sama loogika põhjal järeldas teadlane, et kui tõenäosus elada järgmise sigimiseni on väike, tasub vastavalt suurendada investeeringut sellesse ühte konkreetsesse, ilmselt viimasesse sigimiskorda. 1984. aastal andis Tim Clutton-Brock sellisele oletatavale strateegiale nimeks "terminal investment", mis eesti keeles tähendab "lõpetav sigimispingutus". Miks valisite katsealuseks just jahumardikad? Sest need on putukakatsetes üle maailma laialdaselt kasutatavad, neid on laboris lihtne kasvatada, nende bioloogilised omadused ja vajadused on hästi teada ning teadlased on õppinud nende mitmesuguseid tunnuseid hästi mõõtma. Samuti on nad head sigijad, kes sigivad aastaringselt ja palju, mistõttu on nad sigimiskäitumise uurimiseks ideaalsed. Mille pärast on varasemad eksperimendid antud teemas andnud vastukäivaid tulemusi? Sellel on ilmselt erinevaid põhjusi ja meie artikkel just ühele sellisele võimalikule põhjusele tähelepanu juhibki. Asi on enamasti selles, et seda, kui tõenäoline on ikkagi looma peatne surm ja mille alusel ta ise seda konkreetselt tajub, on meil inimestel väga raske kindlaks teha. Kui võtta jahumardikatega tehtud katse, siis milliseid tulemusi võib välja tuua? Meie katse näitas, et haigusega võitlevad isased jahumardikad loobusid panustamisest immuunvõimesse ja hakkasid selle arvel tootma emaseid seksuaalselt eriti erutavat kehalõhna, kuid ainult siis, kui toiduressurss oli napp. Seega üldjoontes vastab meie tulemus lõpetava sigimispingutuse mudelile, kuid ühtlasi osutab sellele, et otsus järgida seda strateegiat sõltub suuresti mitte üksnes looma enda seisundist, vaid ka toiduressursside hulgast keskkonnas. Milliseid uusi teadmisi andis eksperiment reproduktiivstrateegiate kohta? See aitab seletada, miks ja mis tingimustel mõned loomad, kes eluajal suhteliselt tagasihoidlikult ja allapoole oma füsioloogilisi võimeid sigivad, mõnikord just enne surma oma sigivust järsult tõstavad. Kas samas valdkonnas, ehkki teiste liikidega tehtud uurimused samuti kinnitavad "lõpetava sigimispingutuse" hüpoteesi paikapidavust? On palju selliseid, mis seda kinnitavad, kuid on saadud ka negatiivseid tulemusi. On alust arvata, et need viimased ei tähenda, nagu ei oleks neil puhkudel see hüpotees paika pidanud, vaid pigem ei ole teadlane osanud oma katses arvesse võtta kõiki olulisi seda mõjutavaid asjaolusid. Mida on meil inimestena nendest tulemustest õppida? Inimeste puhul on teada, et mõned rasked haigused, samuti dementsus, võib mõnikord põhjustada hüperseksuaalsust. Pole välistatud, et neilgi puhkudel on tegemist evolutsiooniliselt kujunenud lõpetava sigimispingutuse avaldumisega. Loe artiklit ajakirjast Oecologia.
