Aeg kasvatab toetust valitsevale riigikorrale
"Uuringu põhjal võid juba ette oletada, et elanikkond ei võta hiljuti – näiteks Araabia kevade käigus – riigikorda vahetanud riikides demokraatiat kohe omaks. Muidugi näeme me, et inimesed harjuvad sellega, kuid tegu on suhteliselt aeglase protsessiga," sõnas ajakirjas Science ilmunud uurimuse kaasautor Nicola Fuchs-Schündeln. Nõnda kasvataks noorte, alles oma püsima jäämise nimel võitlevate demokraatiate esimestel aastatel toetamine tõenäosust, et uuel süsteemil õnnestub tõepoolest riigis kanda kinnitada. "Me ei saa kindlalt öelda, kust see tuleb, ent ilmselt mängib rolli teatav psühholoogiline kallutatus toetada süsteeme, millega sa juba tuttav oled. Uusi asju kardetakse reeglina," lisas Fuschs-Schündeln. Goethe ülikooli majandusprofessor nendib, et lisaks sellele mängivad olulist rolli ka inimeste keskmine haridustase, riigiaparaadi tõhusus ja majanduslikud olud. Näiteks mida paremini majandusel läheb, seda väiksem on toetus autoritaarsele karmi käe poliitikale. Demokraatliku või autoritaarse režiimi eelistamise põhjuste näol on tegu tüüpilise muna ja kana tüüpi küsimusega. "Mitmetes lääneriikides, nagu USA-s, on demokraatlik traditsioon juba pikk. Nii võid oletada, et riigikord on püsinud tänu inimeste sisemisele demokraatia lembusele. Ent samahästi saad öelda, et eelistus on tekkinud tänu pikalt demokraatlikus süsteemis elamisele. Kuigi vastastikune seos on olemas, pole võimalik midagi kindlat öelda põhjuslikkuse kohta," sõnas professor. Analoogset olukorda on varem märgatud majandussüsteemide puhul. Küsimusse selguse toomiseks uuris Fusch-Schündlen koos Matthias Schündelniga enam kui 380 000 inimese hoiakuid demokraatlike ja autoritaarsete riigisüsteemide suhtes. Vastused olid kogutud Maailma Väärtuste ja Afrobaromeetri Uuringu käigus, mis hõlmasid andmeid aastatest 1994-2003 ja käsitlesid 104 erineva ajalooga riiki. Pikem ajaperiood võimaldas hinnata, kuidas inimeste eelistused ühe või teise süsteemi all elades muutusid. Erilisi vihjeid pakkusid Aafrika riigid, millest kompavad mitmed demokraatliku ja autoritaarse riigikorra piire. Seose loomiseks tuli esmalt eemaldada näiteks majandusolukorrast ja inimeste vanusest tulenev mõju. "Demokraatliku riigikorra all elatud aeg seostub vanusega mõningal määral, kuid seda ei saa võtta üks-ühele. Kui USA-s on vanemate inimeste kogemus demokraatiaga ulatuslikum, siis näiteks Venezuela ja Eesti lähiajalugu on olnud märksa tormilisem ja see ei vasta tõele," märkis Fusch-Schündlen. Paar leidis, et demokraatliku riigikorra mõju inimeste demokraatia lembusele on võrreldav keskhariduse omandamisega. Täpsemalt on kooli keskastme läbimine võrdne 8,5 aastat demokraatlikus riigis elamisega. Kuidas sobitub leitud seos aga autoritaarsema maailmavaatega parempoolsete parteide populaarsuse kasvuga mitmetes Euroopa riikides? "On võimalik, et praegu mängivad rolli teised tegurid, mis kasvavad autoritaarsuse lembust, ent ma usun, et kui küsiksid lääne-eurooplastelt, kas nad toetaksid autoritaarset režiimi, ei läheks isegi kõige edukamate parempoolsete parteide liikmed niivõrd kaugele," mõtiskles professor. Fusch-Schündleni ja Schündelni uurimus viitab, et iga poliitiline kord kaldub end aja jooksul inimestele südamelähedasemaks muutma. Varem endise Ida- ja Lääne-Saksamaa inimeste majandusalaseid hoiakuid uurinud Fusch-Schündlen märgib, et paralleeli võib tuua majandussüsteemidega. "Ida-sakslaste seas on tänaseni märgata jälge kommunistlikus süsteemis elamisest – nad eelistavad tugevamat valitsust ja jõulisemat riigi sekkumist majandusse kui lääne-sakslased. Kuid see jälg muutub uues süsteemis elades järjest hägusemaks. Ma julgen oletada, et seda saab laiendada tervele Euroopale," sõnas majandusprofessor.
