Maalihke võib tekitada ka inimlik rumalus
Mida maalihe endast üldse kujutab? Maalihkeid esineb nõlvadel ja üldiselt toimuvad maa liikumised seetõttu, et pinnase tugevus jääb alla gravitatsioonijõule. Mingist nõlvakaldest või kõrgusest suuremate väärtuste puhul pinnase enda tugevusest nõlva ülalhoidmiseks enam ei piisa ja nii see alla varisebki. See sarnaneb liivalossi ehitamisele – mingist hetkest hakkab liivakuhi servadest alla varisema, sest liiv ei seisa seal lõputult kaua ning järjest kõrgemaks ei saa lossi ehitada. Sarnane protsess toimub looduses, kus mõnedes kohtades muutuvad nõlvad pidevalt kõrgemaks. Need kohad, kus pinnast ära viiakse on Eestis eelkõige seotud veega: jõekaldad ja vähemal määral ka mereääred. Nõlvad muutuvad tasapisi järsemaks ja ühel hetkel mingi päästikmehhanismi läbi toob see esile viimase impulsi ja nõlv puruneb. See võib olla suhteliselt kiire, kestes mõnest sekundist kuni mõne päevani. Need on äkilisemad maalihked, mis on kõige ohtlikumad varale ja inimelule, kus sõna otseses mõttes võib maja kiiresti mäest alla sõita. Samal ajal on üks osa nõlvaprotsessidest või maalihetest väga aeglased, sellised, kus pinnasemass liigub iga aastaga veidi allapoole. Osa sellest on seotud külmumisega, sest pindmises kihis maapind tänu jääle natuke paisub ja kui jää uuesti sulab, siis liigub ka pinnas veidi allapoole. Kevadeti tuleb ette ka juhtumeid, kus vett täis pinnas on väga raske ja nõlv nihkub tasapisi allapoole, ent see protsess on aeglasem ning ei pruugi kaasa tuua suuri purunemisi. Küll võib see tekitada pragusid teedesse ja parkimisplatsidele. Kui tihti tuleb maalihkeid ette Eestis ja kas on piirkondi, mis on neile altimad? Siin on paljugi tegu piirkonna geoloogilise ehitusega, sest pinnase tugevus sõltub põhiliselt geoloogilisest tekkeloost. Eestis on kõige nõrgemad just viirsavipinnased, mis on levinud Madal-Eestis ehk kõrgustikest allapoole jäävas Lääne-Eestis. Mujal on nõlvade purunemised väiksemad ja jõgede ääres toimub seda kõikjal, aga need enamasti inimest ei häiri. Pärnu lähikond on üks tuntumaid viirsavibasseine, samuti on palju viirsavi Vigala ümbruses. Vääna ja Keila jõe ümbruskonnas on viirsavid vanade mereliivade all ja kuigi maa peal on näha männikut on seal all ikkagi nõrk kiht. Väiksemaid lihkeid toimub ka paekivipinnases. Sealsed nõlvavaringud on seotud pankrannikuga, samuti on need aktiivsed selles pankranniku osas, kus toimub siiani merekulutus. Kõige tuntum on Paldiski klint, kus paar aastat tagasi oli suurem varing, sest seal õõnestab meri tormidega paekiviastangut altpoolt, tekitab lõhesid ja mingi hetk kukuvad suured kiviplokid alla. Vähemal määral toimub maalihkeid ka Lõuna-Eesti jõgede ääres olevatel liivakivipaljanditel. Kui palju aitab inimtegevus kaasa maalihete tekkele? Inimtegevus on maalihete põhjustajana üsna levinud ja seda põhiliselt läbi veemajanduse. Vesi on väga oluline päästikmehhanism, sest nõlvade järsemaks muutumist inimene meil väga ei mõjuta. Mõjutavad süvendamised, näiteks Vigalas süvendati maaparanduse eesmärgil jõge ja kaldad hakkasid kohe kukkuma. Tüüpiline on see variant, kus nõrgale pinnasele avaldatakse survet ülevalt. Näiteks rajatakse jõeäärsele krundile parkimisplats, aga sileda pinna saamiseks tuleb jõenõlva täita. Maalihete seisukohalt on see kindlasti neid soodustav tegevus, sest nõlva ülemisele osale raskust juurde viies tavaliselt allolevat osa ei kindlustata. Ja siis tehaksegi parkimisplats, tuuakse pinnase täiteks ehitusprahti ja see paneb pinnase sõitma. Selliseid näiteid on meil Pärnu ümbrusest küll. Teine tihti ettetulev tegur on puude maharaiumine, sest inimene tahab ju ka vaadet jõele, mis ta muidu sinna maja ehitab. Aga puud on väga tugevad veepumbad. Läbi lehestiku toimub aktiivne vee väljaaurustumine ning puud hoiavad nõlva kuivemana. Kui nad on päris vee ääres, nagu tüüpiline lepavõsa, siis nende juured hoiavad väga edukalt kinni seda pinnast, mille vesi muidu ära kannaks. Kui aga võsa maha võetakse, siis paari aastaga juurestik hävib, erosioon kiireneb ja nõlva järsemaks muutumine intensiivistub ning see soodustab maalihete teket. Omanik võib küsida, et millal see nõlv sõitma läheb, aga meie saame vaid vastata, et mingil hetkel see kindlasti juhtub. Selliste hinnangute andmine on raske, sest pinnase tugevus on väga muutlik, selle uurimine on kallis ja keeruline ning geotehnilisi uuringuid tehakse enamasti väga konkreetsete ja tavaliselt suuremate objektide puhul. Tavamajade puhul minnakse üldise ohuhinnangu teed, näiteks, et selles viirsavipiirkonnas on jõe kaldad mingi kauguseni ohtlikud ja sinna ei tohi ehitada. Meie kunagise töö põhjal pani Sauga vald oma üldplaneeringusse sisse piirangu, et kuni 70 meetrit jõest on ohtlik tsoon. Põhimõtteliselt on võimalik hooneid rajada ka ohtlikus viirsavipiirkonnas, aga see nõuab erilahendusi, näiteks vaiadele ehitamist. Mida saab teha maalihete vältimiseks? Lihtsaim, odavaim ja kõige tüüpilisem viis on dreenimine, kus me kuivendame nõlva pannes sinna sisse kuivendussüsteemid, mis siis veetaseme maha tõmbavad. Eriti tähtis on kevadise veetipu allpool hoidmine. Samuti saab panna nõlva alumisele osale ette vastukaalu. Viirsavides on võimalik pinnase omadusi parandada ka lubjaga, kus täidame puuraugud kivistuva lubjaga ja pinnas muutubki tugevamaks. On ka võimalus ehitada vaiadele, aga hinnad lähevad siin samm-sammult kallimaks. Seega Eesti puhul on hästi teada need kohad, kus varitseb maalihke oht? Meil on andmebaas selle kohta, kus maalihked on toimunud ja ohtlikud piirkonnad on mingil tasemel kaardistatud. Samas üleriigilist riskihinnangut jällegi pole. Siin on põhjus selles, et meie asustus on nii hõre ja see on pigem üksikute majapidamiste probleem. Pärnu lähedal juhtus see, et elamurajoonid kerkisid juba ohtlikele aladele ning seal lahenes asi planeeringuga valla tasemel. Nõlvaprotsessid on sagedasemad mägistel aladel ja seepärast mujal maailmas neid ohtlike paiku ka kaardistatakse ning antakse nende kohta riskihinnanguid. Sest üks asi on elamud, aga tähtsam ja olulisem on igasugune infrastruktuur – teed, elektri- ja sideliinid ja torujuhtmed. Eestis pole maalihete probleem väga suur, küll aga on mõned tulipunktid, näiteks Pärnu ümbrus ja mõnel määral ka klindiastangud. Viimasel ajal pole planeeringu osa väga õhus olnud, küll aga nõutakse EL tasemel loodusõnnetuste ja geoloogiliste ohtude kaardistamist. Eestis on loodusohtude puhul kõige olulisem üleujutuste oht, näiteks on ses osas ohupiirkonnaks Tartu linn.
