USA merejalaväe uudse luurekera ja Eesti tudengi ratta panevad iseseisvalt kulgema samad füüsikaseadused
Teda juhendasid Tartu ülikooli arukate materjalide ja süsteemide labori teadlased Indrek Must ja Urmas Johanson. “Mõlema seadme liikumisprintsiip on imelihtne,” rääkis Johanson. “Nii ratta kui kera paneb veerema massikeskme nihutamine.” Massi- ehk inertsikese on punkt, kus lõikuvad kõik keha kulgliikumist põhjustavate jõudude mõjusirged. “Kui ratta või kera sees olevat rasket südamikku liigutada, hakkab see veerema,” selgitas Johanson. Ameeriklaste kerakujuline luuredroon ehk valverobot GuardBot oli algselt mõeldud Marsile saatmiseks, ent nüüd hakkab see USA riigikatset tõhustama. GuardBot Virginia osariigis asuvas USA merejalaväe baasis Quantico.  GuardBoti “kakukese” pikalt kestnud arendustööst Eesti teadlased ei teadnud ning olid heas mõttes üllatunud, kui mõned nädalad tagasi sellest Fortest lugesid. Heas mõttes just sellepärast, et sarnasel põhimõttel liikuva, ent kerast oluliselt lihtsama iseveereva ratta olid nad ise valmis ehitanud juba eelmisel kevadel. Kuju muutvad robotid Kuigi mõlema ratta liikumismehhanism on sarnane, saavutatakse leiutistel massikeskme muutus väga erinevat tehnoloogiat kasutades – üks robot esindab traditsioonilist, teine biorobootikat. Ameeriklaste keras nihutatakse massikeset traditsiooniliste, elektromagnetiliste täituritega, millede poolt tekitatud jõud kantakse üle, kasutades eeldatavalt erinevaid hammasrattaid, laagreid ja võlle. Nii täiturid kui jõuülekanne asuvad staatilise karkassi sees. Tartlaste rattas teeb sama töö ära neli ülikerget kileriba, mis moodustavad ühtlasi ühe osa lihasroboti kandevkonstruktsioonist. Lihasrobot koosneb ioonsetest tehislihastest, elektroonikaskeemist ja akust. Olgu öeldud, et Tartu ülikoolis välja arendatud tehislihas on arukas materjal, mida võib võrrelda mitmekihilise võileivaga: keskmiseks kihiks on polümeerne membraan, mis on mõlemalt poolt kaetud süsinikust elektroodidega, mida omakorda katab kullaleht. Lisaks sisaldab tehislihas ioonvedelikku, mis on imendunud nii süsinikelektroodi kui polümeermembraani pooridesse. Kui sellisele materjalil rakendada elektroodide vahele madal elektripinge, piisab vaid hariliku üheelemendilise aku pingest, toimub ioonvedeliku ümberpaiknemine laminaadi eri kihtide vahel ning seetõttu muudab kogu laminaat oma kuju. Sellise materjali ehk tehislihase paindumine nihutab ratta raskemat südamikku selle kergemast vahtmaterjalist väliskesta suhtes ja ratas hakkab veerema. Lihasrobotid panevad ratta veerema.   “Nagu näha, liigub kellaseier selles videos sama kiiresti kui ventilaator,” naeris Must ja tunnistas: “Lihasrobotid, mis kannavad oma toiteallikat ise kaasas, meil praegu veel väga kiiresti ei liigu.” “Kui tahame robotit praegu olemasolevate tehislihaste abil kiiremini liikuma saada, tuleks meil välised toiteallikad appi võtta. Nii teevad paljud tehislihaseid ja lihasroboteid arendavad töögrupid maailmas. Aga mis luurerobot see on, millel toitejuhtmed järgi lohisevad? Tagasihoidliku liikumiskiiruse tõttu liigub praegune iseveerev ratas hüplikult järgnevate diskreetsete tasakaaluasendite vahel,” rääkis Indrek Must. Must ja Johanson ütlesid, et eelkõige tahavad nad tehislihaste abil iseveereva rattaga näidata seda, et materjaliteadlased loovad roboteid, mis muudavad oma kuju. Nii võivad nad tulevikus matkida mistahes looduses olevaid mehhanisme ning maskeerida need näiteks täiesti hääletuteks putukasarnasteks luurerobotiteks, mis võivad katastroofipiirkondades otsida rusude alt ka inimesi. Ent selleks tuleb teadlastel veel üksjagu tööd teha ja tehislihased kiiremaks ja tugevamaks arendada. Lihtsutuma peab ka nende tootmine. Tartlaste iseveereva ratta prototüübi läbimõõt on praegu 11 sentimeetrit ja see kaalub kokku 12 grammi. “See on absoluutne maksimum tehislihastega töötava roboti kohta,” lausus Must. Nelja tehislihasega ratas. (Allikas: Tartu ülikool) Varasemalt on Tartu ülikoolis arendatud lihasroboteid, mid kaaluvad koos toiteallikaga alla ühe grammi ja jäljendavad vaksates roomavat röövikut. Ent soov on liikuda veelgi väiksemate ja kergemate lihasrobotite suunas. Samas on ameeriklased öelnud, et nende uudsete luurekerade läbimõõt võib ulatuda mõnest sentimeetrist kuni kolme meetrini. “Elektrimootoritega on lihtne ehitada suuri roboteid, ent raske väga väikeseid, kuid tehislihastega on vastupidi,” kommenteeris Must.
