Viirustel põhinev pinnakate kiirendab vee keetmist
Drexeli ülikooli insenerid eesotsas Matthew McCarthyga leidsid, et kontsentreeritud taimeviirustest valmistatud pinnakate võimaldas keeta vett pea kolm korda kiiremini. Ajaühikus veele antav energiahulk võis olla võrreldes tavapärase keeduspiraaliga 2,4 korda suurem. Tõhususe kasv taandub kiiremale soojusülekandele. Võrreldes vedelas olekus veega annab veeaur energiat edasi oluliselt kehvemini. See seab omakorda veele korraga antavale soojushulgale kindlad piirid. Liiga kuuma keedupinna korral moodustub tervet plaati kattev aurupadi, soojusülekanne aeglustub hüppeliselt ning vee keema ajamiseks kasutatavad elektroonikaseadmed võivad üle kuumeneda. Kodusemates rakendustes ei pruugi selle tagajärjed olla väga katastroofilised. Ent arvestades, et sama keemisprotsess on ka paljude jõujaamade, veepuhastusjaamade ja teiste tööstusrakenduste südameks, kujutaks mullide kiirem eemaldamine märgatavat kokkuhoidu ja väiksemat õnnetusriski. Nõnda üritavad insenerid luua pidevalt uusi pinnakatteid, mille struktuur takistaks aurupadja moodustumist. McCarthy otustas kasutada kolleegidega alusmaterjalina tubaka mosaiikviirust. Töörühm täiendas viiruse genoomi pärilikkusaine lõiguga, mille toel hakkas seelisama oma välispinnale väikesi konksukesi. Täiendus võimaldas sellel end haakida peaaegu ükskõik millise pinna külge. Muudetud viirusega nakatati tubakataimi ja lasti neil seal ennast paljundada. Viimaks lasti taimed mikserist läbi ning eraldati viirused saadud massi tsentrifuugides ja keemiliselt töödeldes. Viiruste keeduplaadile valamisel moodustus sellest iseeneslikult õuemuru meenutav enamalt jaolt vertikaalsete nanoliblede rägastik. Viimase sammuna kaeti see õhukese pallaadiumi ja nikli kihiga.
