Tillukesed laululinnud läbivad puhkamata tuhandeid kilomeetreid
Teised Põhja-Ameerika laululinnud eelistavad teadaolevalt lõunasse lennata üle maismaa ehk Mehhiko ja Kesk-Ameerika. Ornitoloogid on aga varemgi kahtlustanud, et põhjasäälikud eelistavad kiiremat, kuid ohtlikumat marsruuti. Atlandi ookeani lääneosas seilavatel laevadel on aeg-ajalt maandunud kurnatud linnud. Samuti on paari vaatluse käigus nähtud põhjasäälikuid Suurbritannias, mida võib seostada lindude tormide ja orkaanide tõttu kursilt kõrvale kaldumisega. Oletuse proovile panemiseks kinnitasid Vermonti ökoloogiauuringute keskuse teadlased 38 põhjasääliku külge 0,5 grammi kaaluva valgustundliku jälgimisseadme. Päikesetõusu aja alusel saab määrata pikkuskraadi, päeva pikkuse alusel aga laiuskraadi. Kokkuvõtlikult võimaldab see määrata lindude asukoha 32-64-kilomeetrise täpsusega. Kuna põhjasäälikud ise kaaluvad tavaliselt vaid 12 grammi, polnud võimalik lisada jälgimisseadmele raadioantenni, mis oleks võimaldanud jälgida lindude asukohta pidevalt. Nõnda pidi töörühm ootama, kuni linnud järgmisel aastal Lõuna-Ameerikast pesapaika naasid, et seadmed käsitsi eemaldada. Kokku õnnestus leida viis lindu. Andmete analüüs näitas, et linnud lendasid rannikult õhku tõustes ainult ookeani kohal, kuni jõudsid Kuuba, Antillide või Puerto Rico saarestikuni. Kõige pikema rännaku teinud lind lendas kolme päeva vältel 2730 kilomeetri kaugusele. Teadaolevalt teeb laululindudest veel pikemaid rännakuid vaid kivitäks, kelle kehakaal ületab põhjasäälikute oma enam kui kaks korda. Eelnevalt on tähele pandud, et põhjasäälikute kehakaal tõuseb enne rännet 4-8 grammi, samuti imenduvad lennu käigus mitmed mittevajalikud siseorganid. Piltlikult muutuvad linnud pisikesteks tiibadest, lihastest ja rasvast koosnevateks sulgedega kaetud lihapallideks. Kevadel eelistavad põhjasäälikud tagasi lennata maismaa kohal Kesk-Ameerika kaudu. Uurimus ilmus ajakirjas Biology Letters.
