Austria keldrist leiti uppunud kõrbelaev  
Tegu pole esimeste kameeli säilmetega, mis kunagi Euroopas päevavalgele toodud. Loomi võis Euroopas uitamas ja suremas näha juba vähemalt Vana-Rooma aegadest saadik. Erandlik on päevalgele tulnud luustiku hea seisukord – senised leiud on piirdunud üksikute luufragmentide, luude või osaliselt säilinud skelettidega. Väljakaevamisi teinud arheoloogid pidasid säilmeid esmalt lehma või veidra kujuga hobuse jäänusteks. Luude üldise pikkuse ja tagajäsemete põhjal otsustati viimaks, et tegu on siiski kaameliga. Suurem selgus saabus pärast pärilikkusaine ja luude täpse kuju analüüsi. Tulemused viitasid, et tegu on hübriidiga. Üks- ja kaksküürkaamelite ristandid leidsid Osmanite armees rakendust küllaltki tihti. Hübriidid kujutasid endas suurepärast veolooma, samas sai selle turjal ka ratsutada. Leitud kaameli luude kulumismäära alusel võib arheoloogide sõnul oletada, et loom nägi raskemaid kandameid suhteliselt harva. Säilmetele ajaloolise konteksti andmisel olid abiks Prantsusmaa kuninga Louis XIV nägu kujutav münt ja Viini apteegist „Apotheke zur Goldenen Krone“ pärit arstirohu „Theriacum“ pudel. Kui metallraha pärines 1643-1715. aastast, siis apteek tegutses 1628-1665. aasta paiku. Järelikult pidi ka kaamel sattuma mustast surmast ja üleujutustest laastatud linna 17. sajandi lõpus. Kõige vähem eeldusi nõudvaks seletuseks võib pidada 1683. aasta suvel toimunud Osmani impeeriumi vallutusretke, mille käigus üritati enda valdusesse saada Püha Rooma Keisririigile kuulunud Viini linn. Samal suvel piirati ümber ka selle lähedal asuv Tulln. Kuigi linn ei alistunud, saab ürikutest lugeda, et Osmani impeeriumi sõdurite ja linnaelanike vahel käis suhtlus. Samas on võimatu öelda, kas kaamel sattus sellisel juhul linnamüüride vahele viisakuste vahetamise tulemusel või oli tegu armeest maha jäänud loomaga. Kuna kaamelid oli toona eurooplaste jaoks siiski suhteliselt võõrad, ei pruugi arheoloogide sõnul olla võimatu, et seda näidati eksootilise olendina. Igal juhul hukkus kaamel peagi toidunappuse või selle peremeeste oskamatuse tõttu. Uurimus ilmus ajakirjas PLOS ONE
