Märgalad aitavad puhastada vett
Milline on teie uurimisprojekti täpsem fookus? Projekti eesmärk on leida märgaladele selline optimaalne ruumiline paigutus, et nad ärastaksid valglatest toitaineid võimalikult efektiivselt. Teadaolevalt on märgalad üsna tõhusad toitainete ärastajad ja enam-vähem on teada, milline peaks olema nende osakaal valglates. Hinnatakse, et umbes 0,5-1 protsenti valglast võiks olla märgala, ent pole teada, kuidas nad parima tulemuse saavutamiseks paigutatud peaksid olema. Kas üks suur märgala alamjooksul või palju väikeseid võimalikult reostusallikate lähedal? Lämmastiku puhul on uuringutes leitud, et märgala paiknemine alamjooksul on parem, kuna äravoolust väga tugevasti sõltuv toitainete ärastus on siis efektiivsem. Fosfori puhul jällegi näitavad esialgsed uuringud, et pigem on parem nende paiknemine reostusallikatele võimalikult lähedal. Üsna raske on leida kombinatsiooni, et asi mõlemal puhul tõhusalt toimiks. Kuna kliima ja ka maakasutus on suurtes muutustes, siis minu fookuses on küsimused, mis juhtub erinevate maakasutusstsenaariumide puhul ja kuidas planeerida märgalasid valglates paremini. Mis äsja alanud projekti raames toimuma hakkab? Taotlesin Marie Curie individuaalgranti Uus-Meremaale minekuks, sest põllumajandusriigina on hajureostus olnud seal väga suur probleem ja nad on seda palju uurinud. Suur osa antud valdkonnas tehtud teadusuuringuid on seal jõudnud ka praktikasse. Meil seevastu pole pärast nõukogude aja lõppu ja põllumajandussüsteemi kokkukukkumist intensiivsest väetamisest tingitud hajureostus enam muret teinud. Samas on meie põllumajandus hakanud tänu Euroopa Liidu põllumajandustoetustele taas intensiivistuma ehk hajureostuse leevendamine ja vähendamine on jälle aktuaalseks muutunud. Samuti on see tõsine probleem Euroopa Liidus. Asun tegutsema Uus-Meremaal riiklikus vee- ja atmosfääriuuringute instituudis National Insitute of Water and Atmospheric Research, kus valime välja kaks uurimisala. Üks neist on põhja- ja teine lõunasaarel, nad on erineva kliima, reljeefi ning maakasutusega. Kasutades peamiselt geoinformaatika meetodeid püüame ruumianalüüsi abil välja valida sobivad alad. Tänapäeval on olemas head ruumiandmed, sealhulgas LIDARi andmeid, sest reljeef on märgala asukoha mõttes oluline tegur. Väga suure nõlvakaldega paika ei saa teadupärast märgala rajada. Ka tuleb lisaks reljeefile ära kaardistada mulda ja maakasutust puudutavad faktorid. Selliste andmekihtide kohakuti pannes saame potentsiaalsete märgalade sobivuskaardi. Järgmine etapp on modelleerimine, kus püüame hinnata, mis juhtub siis, kui märgalad rajatakse näiteks hajutatult. Samuti mudeldame ja hindame maakasutuse muutusi tulenevalt kliimamuutustest. Viimane etapp on praktiliste soovituste väljatöötamine. Siin loodan väga palju Uus-Meremaa kogemusele, kuna neil on väga hea praktika teadusasutuste koostööst kohalike omavalitsuste, põllumeeste ja rakendusmeetmete reaalsete elluviijatega. Meil võib teadustöö olla väga hea, aga tihti ei jõua see rakendustasandile välja. Curie grandiga kaasneb mul kohustus tulla aastaks tagasi Eestisse, kus püüame siinsete ruumiandmete põhjal leida sobivad alad ja uurime, kas Uus-Meremaalt saadud soovitusi saaks siingi rakendada. Uus-Meremaal on probleemid hajureostusega tekkinud siis lambakasvatuse tõttu? Seal on selgelt eristunud veise- ja lambakasvatus. Veiseid kasvatatakse peamiselt põhjasaarel ja see on keskkonnale tunduvalt suurem koormus kui lambakasvatus. Uus-Meremaa on küll tuntud lambakasvatuse poolest, kuid viimastel aastatel pole lambavill tehismaterjalide suure turuosa tõttu enam nii hinnas, seega on riik oma põllumajanduse täielikult ümber orienteerinud hoopis veisekasvatusele. Eelkõige just piimaveistele, mis paneb näiteks lihaveistega võrreldes keskkonnale eriti suure koormuse. Meie põllumajanduse probleemid erinevad selle poolest, et siin on osaliselt nõukogude ajal ja hiljem ka EL-i ajal kogu põllumajandus koondunud suurfarmidesse ja lehmi maastikul eriti ei näe, seal on nad aga vabapidamisel, sest tänu pehmemale kliimale on toit kogu aeg väljas olemas. See tähendab, et lehmade väljaheited kukuvad sinna, kuhu juhtub. Maaparanduskraavidesse sattudes on väljaheite teekond veekogusse väga kiire ja otsene. Seega naastes on teil teadmus ja kogemus märgalade rajamiseks sobivate maastike kaardistamiseks ja modelleerimiseks? Loodan juurde õppida eelkõige modelleerimist, sest neil on ses osas päris head kogemused. Euroopaski tegelevad paljud teadusasutused sellega, aga praktiline pool – kuidas teha koostööd põllumeestega on just Uus-Meremaal tugevalt välja arenenud. Ka seda poolt tahaks siia tagasi tuua ja meil rakendada. * hajureostus on kindla asukohata keskkonnareostus, mis võib tähendada näiteks veekogu või põhjaveekiri reostumist pinnase ja õhu kaudu. Hajureostus tekib sageli põldudel, kus sademevee äravooluga kantakse veekogudesse või põhjavette väetisi või taimekaitsevahendeid.
