Kuu sünnini viis kaksikute kohtumine
Esmakordselt 1970. aastatel teaduskirjandusse jõudnud suure kokkupõrke hüpoteesi kohaselt tekkis Kuu umbes 4,5 miljardit aastat tagasi, kui proto-Maaga põrkus Maast väiksem planeedihakatis – Theia. Kuu moodustus kokkupõrkel proto-Maa orbiidile paiskunud tolmust ja kivirusust. Teooriaks kasvanud seletus on Kuu kohta kogutud andmetega laias laastus heas kooskõlas. Muu hulgas selgitab see suurepäraselt Kuu massi ja arvestatava raudtuuma puudumist. Samas ennustab see, et Kuu oleks pidanud moodustuma suuremalt jaolt Theia materjalist. Ent kuna Maa ja Kuu koostis on tänapäeval peaaegu täpselt samasugune, pidid ka Theia ja Maa olema äärmiselt sarnased. Sarnasemad kui teised tänaseks avastatud planeedi või kääbusplaneetide mõõtu kehad. Parimate Päikesesüsteemi moodustumist kirjeldavate mudelite alusel võis oletada, et taoline sarnasus on küllaltki ebatõenäoline. Kui loteriid mängides võib pidada tõenäosust ühel juhul sajast jackpot võita küllaltki heaks šansiks, siis astronoomide ja planeediteadlaste jaoks oli see liiast. Iisraelis asuva Haifa tehnoloogiainstituudi planeediteadlase Hagai Petersi töörühma arvutisimulatsioonid viitavad aga, et midagi sellist võib näha siiski tunduvalt sagedamini. Peters mudeldas noores Päikesesüsteemis põrkuvate protoplaneetide kokkupõrkeid ja uuris, kui sarnased on planeedid neid viimasena tabanud protoplaneetidele. Töörühm leidis, et 20-40 protsendil juhtudest oli koostis sarnane. Vaatamata sellele, et samas simulatsioonis tekkinud planeetide keemiline koostis oli reeglina küllaltki erinev. Samas vihjab see, et Theia ja proto-Maa moodustusid Päikesest umbes sama kaugel. Viimane jättis õhku küsimuse, miks Kuu ja Maa koostis siiski vähesel määral erineb. Kahe ajakirja Nature samas numbris ilmunud artikli kohaselt peitub vastus paarsada miljonit aastat pärast Päikesesüsteemi moodustumist selle sisseossa paisatud meteoriitides ja asteroidides. Kuna Maa gravitatsiooniväli on Kuu omast tugevam, tabas seda tõenäoliselt suure pommituse vältel ka rohkem Päikesesüsteemi välisosast pärinevat materjali. Apollo kuumissioonide käigus Maale toodud kivide ja Maa vahevöö volfram-182 isotoobi suhteliselt sisaldust kõrvutanud ameerika ja saksa teadlased leidsid, et pommituse tõttu potentsiaalselt ilmnenud nihe vastab täpselt pommituse käigus oletavasti Maale ja Kuule langenud materjali hulga erinevusele. Nõnda seisab suure kokkupõrke teooria endisest kindlamatel jalgadel.
