Maailmakõiksus kiireneb arvatust aeglasemalt
Ameerika Ühendriikide Arizona ülikooli astronoom Peter Milne ja ta kolleegid on hoolega uurinud supernoovasid – plahvatavaid tähti, mille järgi on universumi kiirenevat paisumist seni mõõdetud. On nimelt märgatud, et teatud tüüpi supernoovad, täpsemalt Ia-tüüpi, on alati üsna ühesuguse heledusega ükskõik kus või millal mõni neist särama lööb. Sellise ühesuguse heleduse eeldusel on suutnud teadlased väga täpselt hinnata ka väga kaugete galaktikate kaugust selle põhjal, kui heleda või tuhmina neis galaktikates näha olevad supernoovad meile paistavad. Edasi saab juba teistel meetoditel mõõta galaktikate meist eemaldumise kiirust ning eri kaugusel asuvate galaktikate erisuguse kiiruse põhjal tehagi järeldusi, kui kiiresti ja millise kiirendusega terve maailmakõiksus paisub. Kuid kogu see arutluskäik rajaneb sellel, et Ia-tüüpi supernoovad on kõik ühe ja sama heledad. Nüüd aga on Milne ja ta kaastöötajad, olles uurinud supernoovasid mitte ainult nähtavas valguses, vaid eriti hoolikalt ka ultraviolettvalguses saanud jälile tõigale, et Ia tüüpi supernoovad pole kõik nii täpselt ühe heledad, kui seni arvatud. Tuleb välja, et neid on tegelikult kahesuguseid ja ühtesid selliseid, mida on kaugemas universumis vähem, on meie läheduses rohkem, aga teisi selliseid, mida on kaugemas universumis rohkem, on meie läheduses vähem. See tähendab, et kaugemate galaktikate kaugused tuleb veidi ümber hinnata ja seetõttu tuleb ümber hinnata ka universumi paisumise kiirenemise tempo, mis pole siis nii kiire, kui seni tundus, vaid natuke mõõdukam.
