Juuste kitkumine ergutas karvakasvu
Mitte ükski juus ei kasva kogu aeg. Isegi kui karvanääpsu tüvirakud võtavad oma ülesande täitmist suurema pühendumusega kui enamik palgatöölisi. Iga karv kasvab juuksejuure rakkude sarvestumise läbi umbes kuus aastat. Juukse kasv peatub seejärel paariks nädalaks, päädides karvanääpsu 1-4 kuuks suikumisega. Viimaks langeb karv välja ja protsess algab uuesti. Mida vanemaks inimesed saavad, seda lühemaks muutub reeglina kasvufaas ja pikemaks puhkeperiood. Lõpuks ei aktiveeru tüvirakud enam üldse. Samal ajal on teatud, et faaside ajastatust on võimalik mõjutada. Juukse enne selle loomulikku välja kukkumist karvanääpsust välja tõmbamisel hakkab sellest kohe uus juus välja kasvama. Kiilaks jäänud inimestel pole aga sellest erilist kasu, kuna juuste üldarv sellega ei kasva. Hiirtega katseid teinud teadlased märkasid aga, et samast piirkonnast korraga mitmete karvade välja tõmbamisel algas karvakasv suuremal alal. Piltlikult näivad karvanääpsud olevat taluvusläves omavahel eelnevalt kokku leppinud. Sarnast hulgatunnetust kasutavad näiteks mitmed bakterid. Cheng-Ming Chuong leidis nähtuse taga olevat mehhanismi otsides, et üksikuid karvu välja kitkudes eritatakse tsütokiini CCL2. Põletikku tekitav signaalmolekul vallandab tavalistelt üksiku juukse taaskasvu. Kui aga samasse piirkonda koguneb tsütokiini piisavalt palju, näib see andvat karva kasvatamise käsu ka suikunud olekus karvanääpsudele, mida eelnevalt ei mõjutatud. Hiirte puhul oli näiteks viie millimeetrise läbimõõduga sõõrist 200 karva välja kitkumisel võimalik algata 1300 uue karva kasv. Töörühm nendib, et hetkel jääb ebaselgeks, kui hästi peab leid paika inimeste puhul. Hiirte karvad kasvad tüüpiliselt lainetena, mis võib tähendada, et nende karvadevaheline koordinatsioon on juba loomupäraselt parem. Lisaks oli tegu noorte hiirtega. Ent samal ajal viitab tsütokiini osalus võimalusele, et kudede taastumise koordineerimises võib immuunsignaalidel üks kandev roll. Uurimus ilmus ajakirjas Cell.
