Bioloog: mehes võib vallandada koostöötuhina mammuti nägemine, naises kari mudilasi
ERR Novaatori palvel võtan bioloogina jutujärje üle filosoofiatudengilt Elise Rohtmetsalt, kes arutles hiljuti naiste ja meeste sotsiaalse sidususe üle karjääririndel. Tema täpsema küsimuse julgeksin kokku võtta nõnda: kuigi (a) tänapäeval on hõlpsamaks raha teenimiseks väga vajalik isiklik suhetevõrgustik, ja (b) naised selliste võrgustike loomises üldiselt osavamad kui mehed, miks ei kajastu see eelis ometi nende karjääris, võrreldes meestega üldiselt? Miks sotsiaalselt osavad naised sotsiaalset osavust nõudvas rahateenimismaailmas rügavad endiselt madala palga eest ja jätavad hõlptulu sotsiaalselt saamatute meeste pärusmaaks? Täitsa huvitav küsimus ju. Vastust soovitas autor otsida bioloogiast. Selle soovitusega tuleb ainult nõustuda. Laias laastus ümardades on inimene kui kultuuriliselt ainulaadne liik umbes 1000 korda noorem Maa elusloodusest üldiselt. Piltlikult öeldes on meie loomuses 999 osa looma ja 1 osa inimest – täpsete suhtarvude üle pole mõtet vaielda, esiteks teame selleks veel liiga vähe ja teiseks ei muuda see üldpilti. Nii või teisiti poleks sugugi mõistlik meie käitumise üldbioloogilisi ajendeid eirata, pigem tuleks olla valvel, et me nende tähtsust ei alahindaks. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et … ...suguliselt sigivad liigid erinevad suuresti selle poolest, mil määral on järglastesse panustamine jäetud ühe sugupoole hooleks. Piltlikult öeldes, kui palju on peremured lükatud naise õlule – vähemalt enamiku imetajate puhul hoolitsevad ka peale sündi järglaste eest rohkem just emased, sest juba tiinuse ehk rasedusega võtavad nad paratamatult enda kanda suurema järglastega seotud isikliku riski. Nii aja-, tervise- kui ka paljude muude ressursside poolest kulukas tiinus on ju emasloomale vältimatu investeering, et oma lapsele elu anda, isaslooma puhul piirdub vältimatu investeering käputäie kaduvväikeste seemnerakkudega. Mida rohkem mingi liigi üks sugupool panustab järglastesse pärast viljastamist, seda karmimalt tuleb tema pärast konkureerida vastassugupoolel. Piltlikult öeldes, mida suurema rahakotiga keegi poodi ilmub, seda rohkem tungleb tema ümber "sõpru", kes soovivad hüvest osa saada. Ja seda kõvemaid küünarnukihoope need "sõbrad" üksteise käest saavad. Inimese omapära muude liikide seas näikse olevat peremudelite äärmiselt suur mitmekesisus – meeste poolt vaadates klassikalistest "kaabukergitajatest" kuni ihu ja hingega pühendunud üksikisadeni välja.  Siiski võib teadaolevale inimajaloole tagasi vaadates julgelt väita, et üldise suundumuse poolest oleme peavooluliik – naised on laias laastus hoolitsenud järglaste eest märksa usinamalt kui mehed.  Nii on meestel tulnud seista silmitsi märksa karmima omavahelise konkurentsiga. Kõnekäänd "käsi kullas või perse mullas" käib eelkõige just meeste kohta. Meeste ajaloolise moto võiks sõnastada: trumpa oma suguvennad üle, või sure, seda vähemalt geneetilises mõttes. Sestap ei maksa imestada meeste suurema seiklushimu, avastuslikkuse ja innovaatilisuse üle, mis näiteks Darwini auhindade statistikat või isegi tavalist kõurikute seltskonda vaadates võtab pahatihti ka lausa jaburad mõõtmed. Kuigi paljud mehed on võidelnud end ühiskonna hierarhias kadestamisväärselt kõrgele, satuvad teiselt poolt väga paljud ka elu hammasrataste vahele, vaadakem kasvõi vanglaid, kodutute varjupaiku, õnnetusjuhtumite või sõdade statistikat. Veidi liialdades võib öelda, et naiseks sündimine on pigem olnud kindla peale minek: kui tervis enam-vähem korras, siis vähemalt mõni järglane ikka õnnestub kaela kandma kasvatada. Ka viljakuse ülempiir on naistel madal: ole kui tahes rikas ja tubli, palju üle kümne lapse sa ei sünnita juba puhtfüsioloogilistel põhjustel. Meeste jaoks on olnud "maailm rohkem lahti": laste arvu vältimatut ülempiiri pole, "alfaisased" panevad pead ja rusikad tööle ning naudivad haaremipidaja privileege ja soetavad kümneid või isegi sadu järglasi, samas kui paljudel keskpärastel meestel tuleb jääda sootuks lastetuks. Kapitalistliku ühiskonnakorralduse tulek on meeste edu varieeruvust vaid suurendanud.  Money, money, money Meeste konkurentsis tuleb ette omajagu otsest vägivalda, kuid tihtipeale on see tarbetult kulukas kõigile osapooltele. Mõistlikum on lihtsalt muljet avaldada – piltlikult öeldes, näidata musklit – nii naistele, et nad "jutule võtaksid", kui ka teistele meestele, et nad sellele "jutule" vahele ei segaks. Raha ning sellega enamasti käsikäes käiv kõrge positsioon karjääriredelil on mulje avaldamiseks hea võimalus. Igaüks võib märgata, et ressursside hankimine on inimliigis väga tugevalt seotud sugulise valikuga. Jahtides endale ja oma kogukonnale ninaesist, teeb meesterahvas üksiti ära ka naiste ees eputamise ja sookaaslaste paikapanemise raske ja vajaliku töö. Hästi tuntud on USA psühholoogi David M. Bussi geograafiliselt ja kultuuriliselt laiaulatuslik uuring naiste ja meeste eelistuste kohta vastassoo osas. Muuseas, endise Nõukogude Liidu maadest olid sellesse uuringusse kaasatud ka eestlased. See uurimus näitas veenvalt, et tunnused mida mehed ja naised kõige enam oma potentsiaalsetes sigimispartnerites hindavad on universaalsed üle kogu maailma. Ilmselt pole küll üllatav, et naised hindavad meestes pigem rahalist võimekust (financial capacity) ja usinust (ambition, industriousness), mehed naistes aga pigem füüsilist atraktiivsust ja noorust. Meile meeldib mõelda, et õnn ei peitu rahas vaid armastuses. Isegi kõige küünilisem peab tunnistama, et lisaks rahale peitub veidi õnne ka armastuses. Armastuse tähtis komponent on vastastikused tunded vastassugupoolega. Vähemalt heteroseksuaalse enamiku seas. Kõrvutades neid teadmisi David Bussi andmetega, oleme veel ühe nurga alt jõudnud põhjuseni, miks aadamapojad turnivad rahateenimisredelil innukamalt kui eevatütred. Nii lühikese ringiga kui suutsin olen nüüd loo alguses esitatud vastuolule vähemalt osa vastust välja pakkunud. Küsimusele, miks isiklik karjäär ei tekita keskmises naises sama kuumi tundeid kui keskmises mehes võiks bioloogina vastata küsimusega – aga miks üldse peaks?  Mehe jaoks on olnud tegemist geneetilises mõttes elu ja surma küsimusega, kusjuures, piltlikult öeldes on iga lisamiljon toonud talle lisanaise ja lisapesakonna järglasi.  Naise jaoks on olnud üldiselt märksa soodsam võimalus valida lihtsalt pakkujate seast kõige ümmardavam paariline, kes teeb ressursside väljavõitlemise ränga töö ära temakese eest. Isegi kui veab viltu, mees osutub petiseks ja järglased tuleb puhtalt enda ja oma sugulaste jõul üles kasvatada, pole selleks ometi olnud kaugeltki tarvidust turnida karmis konkurentsis ühiskondliku hierarhia mäetippude poole. Muuseas, naissoo suuremast valivusest partneri suhtes tasub üksiti otsida põhjust (lisaks otsesele rahalisele hüvele), miks iseäranis tegusad naised, n-ö alfaemased ometi meeste sekka karjääri tegema kipuvad: selles keskkonnas on väärtuslike meeste valik lihtsalt kõige esinduslikum ja kõige ülevaatlikumalt silma all. Oma suguõdedest ei pruugi nad seal tõepoolest kuigivõrd puudust tunda. Koostöö – milleks? Tulles nüüd naiste parema koostöövõime juurde võrreldes meestega, siis see eeldus ei pruugi sugugi olla iseenesestmõistetav. Koostöö on lai mõiste, seda leidub väga erisugust ja eri ajenditel. Muistsed sõjamehed tegid hoolega eluliselt tähtsat koostööd, et vallutada võõraid maid, rikkusi ja naisi, või vastupidi, kaitsta endi omi selliste vallutajate eest. Seesugused sõjaretked on omased teistelegi ahviliikidele, tänapäeval võib nende ekvivalendiks pidada konkurentsi ettevõtluses. Mitte vähem eluliselt oluline polnud naiste koostöö laste karjatamisel. Teadlaste testid koostöövõime kohta rõhutavad paratamatult üht või teist aspekti ning pealtnäha kõige tasakaalustatum test võib sisuliselt olla ka kõige mittemidagiütlevam – igal koostöövõime aspektil on oma evolutsiooniline ajalugu, omad kujundavad loodusliku valiku tegurid, oma bioloogiline kontekst.  Keskmises mehes võib vallandada koostöötuhina mammuti (või suure kala, või suure kasumivõimaluse) nägemine, keskmises naises või selle vallandada näiteks kari mudilasi.  Üldiselt näitavad teadusuuringud, et mehed on osavamad ruumiliste võimete poolest, naised aga võimekamad verbaalselt. Tundub küll, et tänapäeva infoühiskonnas on verbaalne võimekus saanud raha teenimisel üha tähtsamaks, ehkki ka ruumilised võimed on näiteks ettevõtte struktuuri ja äriplaani manamisel või infotehnoloogias kahtlemata üliolulised. Lisagem siia juurde vähenenud sündivus ning suhteline energiapanus laste kasvatamisse, lisagem ka see, et Õhtumaal kaldub lõimetishoolde kaalukauss viimasel ajal üha rohkem meeste poole – ja võime julgelt prognoosida naiste osakaalu kasvu nii ettevõtluses kui ka riigiaparaadis. Täpselt seda enda ümber näemegi. Ent küsimus, miks naised ei konkureeri neis struktuurides sama agressiivselt kui mehed sarnaneb bioloogi jaoks küsimusega miks kaamel pole jänes. Veel kord: enamiku inimeste õnn ei peitu vaid rahas ja ühiskondlikus positsioonis. Vähemalt esialgu veel mitte.
