Urmas Varblane: Eesti toetussõltuvuse pärast on tarvis muret tunda
Alustuseks meenutab Varblane, et tõukefondid loodi 1994. aastal pärast seda, kui Euroopa Liiduga olid ühinenud Kreeka (1981), Portugal ja Hispaania (1986), kelle tulutase oli sellel ajal ligikaudu 60 protsenti Euroopa keskmisest. Leiti, et tuleb pakkuda tuge uutele liikmesriikidele, kelle turud avanesid konkurentsile. Euroopa Liidu regionaalpoliitika raames kujundati välja nn ühtekuuluvuspoliitika (cohesion) põhiseisukohad. Eesmärk oli aidata kaasa Euroopa mahajäänud regioonide konvergentsiprotsessile ehk nende tulutasemete ühtlustumisele. Ühtekuuluvusfondide puhul on selgelt märgitud, et tegemist on täiendava rahastusega, mis on ajutise iseloomuga. Seda raha ei tohtinuks kasutada riigi enda põhitegevuse rahastamiseks. Ühtekuuluvuspoliitikast tulenenud toetusi hakati Varblase sõnul võtma "inimõigusena", mida hakati võtma lisaraha ineenesest mõistetavana ning seda hakati hakati sisse arvestama ka riigieelarveid koostades. Nii ka Eestis.  Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riikidest on 82,9 miljardi euroga Poola kõige suurem välisabi saaja. Kõige väiksema ehk 4,1 miljardi euroga on Eesti. Need summad sisaldavad ka nõutavat riigi kaasfinantseeringut, mis Eesti puhul moodustas kokku 0,67 miljardit eurot ehk Euroopa Liidu toetusraha oli kokku 3,5 miljardit. Riikide suhtelisest paiknemisest annab parema ettekujutuse tõukefondidest saadava abi arvestus ühe elaniku kohta. Vasakpoolne tulp on Euroopa Liidu eelarvest saadav tõukefondide osa ja parempoolne tulp koos riigi kaas- ja omafinantseeringuga.  2007–2013 oli Eestile tõukefondidest kokku kavandatud toetus ühe elaniku kohta 2540 eurot, mis koos baasfinantseerimisega tõusis 3160 euroni. Nende näitajatega on Eesti suhteliselt kõige suuremat tõukefondidest abi saav Euroopa Liidu liikmesriik. Ka Tšehhi ja Ungari tase on ligilähedane, kuid Läti, Leedu ja Poola saavad Euroopa Liidu eelarvest ühe elaniku kohta toetust ligikaudu 2000 eurot ning Bulgaaria ja Rumeenia 900 euro piires (viimased kaks riiki liitusid Euroopa Liiduga hiljem). Oma ettekandes toob Varblane välja, et Eesti võib oma suhtelise positsiooniga olla väga rahul ja selle arvel peaks ka majanduslik arenguvõimekuse kasv olema suurem kui mitmes teises uues liikmesriigis. Aasta-aastalt on Euroopa Liidu toetuste maht Eestile suurenenud ja sedavõrd on kasvanud välisabi suhteline osatähtsus Eesti riigieelarves. Toetusraha teeb aga pikas perspektiivis mugavaks, sest võimaldab edasi lükata reforme ning muutusi, sest raha tuleb kogu aeg väljast juurde ja selle pärast ei pea eriliselt pingutama. "Kui me teda targalt kasutame, aitab ta meid edasi. Üks sellistest riikidest on Iirimaa, kes on Euroopas selles osas üks targemaid," märgib Varblane. 1980. aastate lõpus ja kogu 1990. aastate vältel investeeris Iirimaa raha ülikoolidesse ja kutseõpesse. Tegelikult on ka teisi Kesk- ja Ida-Euroopa riike, millest nii toetusraha investeerimise kui muude majandusotsuste poolest võib tuua häid näiteid. Varblane märgib ära Leedu ja Poola. Viimane on siiski suur Euroopa riik, kus 40-miljoni elanikuga siseturg ning Saksamaa lähedus annavad teatava lisaeelise. Samas Leedu puhul toob Varblane välja erinevused Eestiga: omal ajal jättis Leedu riigi omandisse suure hulga ettevõtteid, mis küll kiratsesid, kuid millest praegu on kujunenud hea alus ettevõtluse arendamiseks. Üheks selliseks näiteks on kasvõi Maxima kauplustekett. Lisaks annavad Leedu ettevõtted lõpptoodangut ehk kõrgema lisandväärtusega tooteid, mida esialgu müüdi Valgevene, Ukraina ja Venemaa turgudele. Viimane asjaolu on võimaldanud Leedu ettevõtetel sedavõrd palju areneda, et nüüd ollakse võimelised ka lääneriikide turule sisenema. Varblase sõnul pidanuks ka Eesti investeeringuid tehes mõtlema sellele, et investeeritud taha peab hakkama tulu teenima, kuid ta pole kindel, et see eesmärk on alati kindlalt silme ees olnud. Välisabi positiivsed küljed Siiski on toetusraha viimase kümnendi vältel toonud kaasa palju positiivset, rõhutab Varblane. Eesti tulutase oli Euroopa Liiduga ühinedes 2004. aastal ainult 57 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Põllumajandussektori olukord oli keeruline, sest turg oli olnud kaua avatud Euroopa Liidust tulevale subsideeritud impordile, kuid samal ajal oli Eesti põllumajandustoetuste tase Euroopa Liidu riikidega võrreldes väga madal. Seetõttu võis Euroopa Liidu tõukefondide rakendamist vaadata kui olulist instrumenti, mis pidi kiirendama meie jõudmist Euroopa Liidu keskmisele tasemele ning põllumajanduspoliitika ühtlustamist. See on võimaldanud avaliku sektori võlga kasvatamata suurendada igal aastal Eesti riigieelarvet. Kui me poleks saanud kuut miljardit toetusraha, oleksime pidanud olulise osa sellest laenama, et oma arengut rahastada. See oleks suurendanud meie välisvõlga ja me ei oleks uhked ainult 10-protsendilise välisvõla üle. Teatud mõttes on Euroopa Liidu tõukefondide kasutamise loogikat võimalik võrrelda Marshalli plaaniga pärast Teist maailmasõda, kui USA soovis arendada välja tugevad partnerriigid, kellega edaspidi majanduses vastastikku kasulikku tööjaotust arendada. Tõukefondidest antav abi peaks lähendama riikide tulutaset Euroopa Liidus. Kuna Euroopa Liidu tõukefondid katavad väga suure hulga valdkondi, on toetussõltuvus ehk olukord, kus ligikaudu 75 protsenti avaliku sektori investeeringutest tehakse välisabi rahaga, kujunenud välja ajapikku. Tänu välisabile (tõukefondidele) on Eesti riik säilitanud võime investeerida ning maaelutoetused ja kaudselt ka põllumajanduse otsetoetused on riigi regionaalpoliitika oluline rahastamisallikas, tõdeb Varblane. Tasapisi on tekkinud olukord, kus asendame oma maksutuludest tehtud kulutused, eriti investeeringud, Euroopa Liidu tõukefondide rahaga.  Tekib paradoksaalne olukord, kus Euroopa Liidu rahastuse lõppedes ei olegi enam Eesti riigi ettevõtluse tugisüsteemi. Kuidas siis majanduse konkurentsivõimet arendada ja tootlikkust suurendada?  Valdkond, mis on väga tugevas toetusrahasõltuvuses, on teadus. Ajavahemikus 2008–2014 on Eesti lausa kahekordistanud teaduse rahastamist nominaalses arvestuses ehk aasta keskmine teaduse rahastus on suurenenud 80 miljonilt 150 miljonile eurole aastas. See on märkimisväärne kasv, selle raha eest on loodud nüüdisaegne teadustaristu, käivitatud teaduse rahastamise meetmeid, mis aitavad kaasa teaduse taseme tõusule. Urmas Varblane küsib aga, kas see on kestlik? Kogu Eesti teaduse rahastamises on sellel perioodil Euroopa Liidu tõukefondide osakaal peaaegu viis korda suurenenud: 2008. aastal oli Euroopa Liidu tõukefondide osakaal Eesti teaduse kogurahastusest 12 protsenti, 2014. aastal on see jõudnud 54 protsendini, oma- ja kaasfinantseerimist arvestades koguni 59 protsendini. Eesti oma maksutuludest suutsime 2014. aastal rahastada 68 miljonit ehk nominaalselt veidi vähem kui 2008. aastal. Kuid arvestades seda, et ajavahemikus 2008–2013 on kumulatiivne tarbijahindade tõus olnud 28,6 protsenti, võib väita, et Eesti maksutuludest teaduse rahastamine on 2008. aastaga võrreldes isegi vähenenud. Sõltuvus Euroopa Liidu tõukefondidest erineb teadusvaldkonniti.  Märkus: BK – bio- ja keskkonnateadused, LT – loodusteadused ja tehnika, TU – terviseuuringud, ÜK – ühiskond ja kultuur; IUT – institutsionaalne uurimistoetus, SF – sihtfinantseerimine, PUT – personaalsed uurimistoetused, ETF – Eesti Teadusfondi grandid, TF – tõukefondid. (Allikas: Eesti Teadusagentuur 2014) Välisabi kasutamine võimaldab valitsusel leevendada hetkeolukorda ja viivitada muudatustega riigi juhtimises ja poliitikavaldkondades. Sisuliselt saab kasvava välisabi arvel vältida näiteks muudatusi riigi poliitikates ja hoida status quo’d.  Pidev toetusraha sissevool on loonud olukorra, kus pikka aega mitmeid poliitikavaldkondi ei arendatud ja reforme lükati edasi.  Näiteks riigi regionaalpoliitikal, kohaliku ettevõtluse arendamise sidumisel koolivõrguga, spordirajatiste ja muu infrastruktuuri loomisel ei ole olnud selget visiooni. Tulemus on tõukefondide abil ehitatud koolimajad, spordisaalid jms, mida selleks otstarbeks ei kasutata, sest kool on suletud või rajatisi kasutatakse tagasihoidlikult. Teine näide on pikaajaline riigi maksusüsteemi arendamisega seotud arutelu pidurdamine. Väidet "maksudega ei mängita" saab esitada siis, kui ligi 15 protsenti eelarvest on välistoetused, mis aitavad eelarvet tasakaalus hoida. Niipea kui neid laekumisi pole, tuleb kohe mõelda, kuidas riigieelarvet edasi rahastada. Ilmnenud on probleem ettevõtetega. Kasvavad ja üha mitmekesisemad toetusskeemid annavad ka osale erasektori ettevõtetele väärsignaale, et hakkama saab ainult toetustega ning esmatähtis pole turu tunnustus. Kommertspankade laenukonsultantide hinnangul on turule tulnud üha rohkem taotlejaid, kelle äriplaani keskne osa on Euroopa Liidu toetus. Kui see ära langeb, pole ettevõte enam arenguvõimeline. Seega võiks Eesti riigi majanduse liigituses majandussektorite (tööstus, kaubandus, transport jt) kõrval rääkida juba omaette välistoetuste sektorist, mille maht on aukartustäratav miljard eurot aastas ja kus töötab tuhandeid inimesi (täpset arvu ei saa öelda, sest seda pole uuritud). Päris esimese sammuna tuleb teadvustada, et toetussõltuvus on Eesti ühiskonnas probleem. Vajame läbimõeldud tegevuskava, kuidas hakkama saada siis, kui me igal aastal enam ei saa ligikaudu 15 protsenti riigieelarve tuludest välisabist.
