Ebaloomulik valguse toon keerab kehakella
Manchesteri ülikoolis resideeriv Tim Brown mõõtis kolleegidega hiirte aju ristmikuülese tuuma (nucleus suprachiasmaticus) moodustavate ajurakkude elektrilist aktiivsust. Kuigi katseid tehti närilistega, annab see aimu valguse mõjust ka teistele selgroogsetele. Sarnane samast ülesannet täitev ajuosa on olemas kõigil imetajatel Brown leidis kolleegidega, et tajutava valguse värvigamma muutusele vastas neljandik ajuosa neuronitest. Eriti tugev mõju näis olevat sinakal valgusel, mis on viimastel aastatel palju kõneainet tekitanud inimeste unehäireid uuritavate teadlaste seas seos nutiseadmete üha laialdasema levikuga. Kuigi katse tõestas, et valgussignaalid mõjutavad tõepoolest keha keskse kella moodustavate ajurakkude aktiivsust, ei kutsunud stimulatsioon selle lühiajalisuse tõttu esile märgatavat muutust loomade käitumises ega füsioloogias. Nõnda otsustas töörühm täiendada loomade puure tehistaevaga, mille värvust oli võimalik reguleerida selle taha paigutatud LED-lampidega. Ühed öise eluviisiga katseloomad kogesid loomulikumalt vahelduvat ööd ja päeva. Erineval ajal oli puuri valgus kas kollakam või sinakam, samuti muutus valguse intensiivsus. Teiste elu saatis aga pelgalt puuri jõudva valge valguse hulga vaheldumine. Töörühm leidis, et viimasel juhul oli loomad kehatemperatuur päeva lõikes kõige kõrgem keskmiselt 30 minutit varem, kui loomulikemates tingimustes elanud närilistel. Browni töörühm suutis ristmikuülese tuuma neuronite aeglasemalt tiksumist ka otseselt näidata. Ajuosast sai välja lõigata viilakaid ja neid siis mikroskoobi all uurida. Brown hindas kehakella kiirenemist ja aeglustumist neuronite laenglemissageduse alusel. Tulemused olid nihkega kehatemperatuuri nihkega heas kooskõlas. Töörühm loodab, et tähelepanekut annaks ära kasutada näiteks ajavahestressi leevendamisel. Hetkel üritatakse seda leevendada näiteks eredat valgust kiirgavate karbikestega. Kui tulemused peavad paika ka inimeste puhul, võiks muutused selle poolt kiiratava valguse lainepikkuses efekti veelgi tugevdada. Uurimus ilmus ajakirjas PLOS Biology.
