Mäeteadlane: suurim keskkonnarisk Arktikas nafta ammutamisel on lohakas inimene
Tema sõnul on Arktikas nafta väljamiseks ehk ammutamiseks geoloogilisi uuringuid tehtud juba pool sajandit. „See on väga kulukas tegevus, sest on tehniliselt üsna keerukas. Uuritakse seni, kuni õli ja gaasi hind tõuseb nii kõrgele, et tööstuslik väljamine osutub tulusaks,“ räägib Reinsalu. Arktikas nafta ammutamine ei pruugi jätta ka Eestit puudutamata, kuivõrd viimasesse koalitsioonileppesse on samuti sisse kirjutatud liitumine Arktika Nõukoguga, eesmärgiks avardada meie koostööd Põhjamaadega ning pakkuda meie teadlastele täiendavaid uurimisvõimalusi. See, kas naftat Arktikas ka tegelikult väljama hakatakse, sõltub Reinsalu sõnade kohaselt poliitilise kriisi arengust Ees-Aasias. „Kui suur sõda seal ei puhke niipea, vaid vindub, nagu praegu, siis ehk kümne aasta jooksul evitatakse Arktika hõlpsamad maardlad. Kui puhkeb, siis ei tea enam midagi.“ Küsimusele, kui palju Arktikas naftat on ning kui sügaval see on, vastab Reinsalu lühidalt: „Seda on uuritud, kuid täpsem teave on varjus. Häma on palju.“ Salajas hoitakse ebameeldivaid külgi: maardlate keerukust, õli kvaliteeti, puudulikku varu. Salatsetakse nii riigi tasemel, sest tegu on strateegilise maavaraga, kui ka geoloogide seltskonnas, et õhutada investoreid annetama uuringute jätkamiseks. Kui sügaval nafta Arktikas asub? Reinsalu vastab, et täpselt ei tea, kuid sügavus ei ole kaasajal probleem. Probleem on maardla mahukus, ühtlus ja teised maapõueolud. Keskkonnakaitsjad on Arktikas nafta kaevandamise juures toonud välja mitmeid võimalikke ohte reostada looduskeskkonda, iseäranis jääs peituvaid veevarusid. Enno Reinsalu sõnul lähtub keskkonnakaitsjate jutt nende poliitilisest platvormist. „Ei tasu, ei kaalu üles... need on spekulatiivsed, globaalmajanduslikult põhjendamatud tavaväited.“ Suurema osa keskkonnast moodustab kultuurkeskkond: põllu- ja metsamajandusmaa (viljelusressursid) ning inimeste elukohad. Just neid kahjustab mäetööstus kõige rohkem. Ja just nende ressursside kaitseks astuvad üles keskkonnakaitsjad. Neid Arktikas, nagu ka kõrbes, ei ole. „Looduskeskkond on üldse vähehaavatav. Kui välja arvata mõned fataalsed juhtumid, siis loodus(keskkond) taastub. Loodus saab kõigega hakkama, ka inimestega,“ selgitab Reinsalu. Kõige suurema keskkonnamõjuri ehk kahjurina toob Reinsalu välja hoopis inimese. „Lohakas inimene. Alaskal on vähe inimesi, kes ei sõltumatu õlitööstusest. Ja üldse on seal vähe inimesi. Ning need kes töötavad õlitööstuses, oskavad keskkonda hoida, on ülihoolikad, sest sellest sõltub nende edukus.“
