Kuidas töötab aju? Hipokampus on inimesele 3D-prillide ja GPS-i eest
Inimese ajus on kaart. Selle kaardi asukohta nimetatakse hipokampuseks ja seal olevad rakud moodustavad võrgustikke, mille abil teeb inimene kindlaks enda asukoha. Kui inimene liigub ringi, siis samamoodi liigub hipokampuse aktiivsuse kolle. Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professori Jüri Alliku sõnul on aju uurimine näidanud, et mitte ainult eri piirkondadel on väga kindlad funktsioonid, vaid need on ka üksikutel närvirakkudel, mis täidavad oma kindlaid ja konkreetseid ülesanded. „Kogu see revolutsioon, mis päädis Nobeli preemiaga, algas katsetest rottidega, mille käigus prooviti muuta nende ajurakkude tegevust. Samal ajal pöörati tähelepanu roti asukohale ja avastati, et ajus on rakud, mis tunnevad ära selle, millises asendis parajasti rott on – just nagu oleks peas GPS,“ rääkis professor. Erinevates asendites hakkasid mõned rakud märku andma moodustades võrgustiku. See näitas, et roti ajus pidi olema ruumiline kaart, mis mõõtis seda, kus ta parajasti ruumis asetses. Samuti selgus, et aju on üks suur kaardimeister. Ainuüksi ajul on ülevaade vähemalt paarkümnest kaardist, mis kõik kirjeldavad ümbritsevat maailma mingi kindla omaduse vaatenurgast. Merihobukujuline aju osa hipokampus Hipokampuse võrdlus merihobuga. Võrdluse tegi Ungari neuroloog László Seress. (Allikas: László Seress/Wikimedia Commons) Hipokampuse olulist rolli ruumis orienteerumisel on teatud juba mitukümmend aastat. Näiteks on teada, et kui see osa inimese ajust on kahjustatud, siis on tal keerulisem kaarti lugeda. „Kui loomal on hipokampus kahjustatud, siis isegi juba talle tuttavates piirkondades on ruumiline orienteerumine halvem. Lihtsalt neil puudub see koht, kus seda ruumilist kaarti tekitada,“ möönis professor. Ent mida teha, kui see piirkond on kahjustatud? Kas siis kaob ruumiline tunnetus täiesti ära? Allik rääkis, et näiteks nahkhiired määravad rütmilist taju häälitsuste kaudu ja sama kasutab ka inimene. „Seda tehakse nii, et rütmiline pilt pannakse kokku erinevatest allikatest. On sensatsiooniline, kuidas pimedad inimesed orienteeruvad. Nemadki kasutavad nagu nahkhiiredki helilisi kurguhäälikuid ning nende kõla peegelduste järgi tuntakse ära, kus parajasti asutakse,“ ütles ta. „See näitab, et ruumiline kaart võib inimesel tekkida mitte ainult nägemisest, vaid ka mitmest meelest kokku. Sama on ka vanemate koertega, kes ka päris pimedaks jäädes, saavad teisi meeli kasutades orienteerumisega endiselt väga hästi hakkama,“ lisas Allik. Lõpetuseks märgib professor, et ruumilise positsioneerimise süsteemi uurimine on teaduse eesliin, kus lisaks Nobeli preemia laureaatidele osaleb sadu teisi uurijaid, kes on tegemas teisi olulisi avastusi. Anatomography animatsioon hipokampusest:  Artiklisari “Kuidas töötab aju?” on osa Tartu ülikooli ajakirjandusmagistrandi Mathis Bogensi praktilisest magistriprojektist. 
