Miks emad oma lapse nuttu ka läbi sügava une kuulevad
Seega võib oksütotsiin olla võti, mis seletab vanemhoolt ehk lihtsalt öeldes seda, miks emad imikute eest hoolitsemisel ohjad haaravad. Varasemate uuringute põhjal teatakse, et oksütotsiini hulk naise organismis suureneb imetamise ajal. Väidetavalt suurendab see ema ja lapse vahelist sidet. Kuidas see hormoon aga ajutegevust mõjutab, pole lõpuni selge. Ajakirjas Nature avaldatud uuringu tulemustest selgub, et oksütotsiin mõjutab sotsiaalsete tegevustega seotud signaalide vastuvõttu. Iseäranis suur mõju on sellele aju osale, mis tegeleb helisignaalide töötlemisega. Seega võibki just lähedushormoon olla põhjus, miks imetavad emad kuulevad teravamalt imiku nuttu ning seetõttu reageerivad ka sagedamini kui isad. Samast uuringust selgus, et siiski kõik hiired, kelle peal katseid tehti, ei reageerinud sama moodi. See erinevus võib viidata asjaolule, et mõni ema on rohkem „emalik“ teine vähem. ERR Novaator uuris Tartu ülikooli zooloogiaosakonna loomaökoloogia teadurilt Tuul Sepalt oksütotsiini mõju kohta lähemalt. Kuigi selle uuringu katsed tuginesid andmetele hiirtelt, siis kui suures ulatuses on need tulemused üldistatavad inimestele? Aga näiteks lindudele? Oksütotsiin on kõigil imetajatel esinev hormoon ning selle toimemehhanismid on imetajatel sarnased. Seetõttu ei eksita ilmselt kuigi palju, kui ühe liigi peal tehtud uuringute tulemusi ettevaatlikult ka teiste liikidele üle kantakse. Hiiri kasutatakse ju ka rutiinselt inimeste haiguste või ravimite uurimisel. Muidugi on inimeste ja hiirte geenides ka olulisi erinevusi, kuid niivõrd oluline ja evolutsiooniliselt konserveerunud nähtus nagu vanemhool on ilmselt geneetiliste ja neurobioloogiliste mehhanismide tasemel küllalt hästi võrreldav. Tegelikult on oksütotsiiniga sarnased molekulid olemas kõigil selgroogsetel, ning ka nende molekulide roll sigimises on küllalt sarnane. Lindudel kannab see hormoon nime mesototsiin ning see on samuti tihedalt seotud poegade eest hoolitsemisega. Miks on evolutsiooni käigus selline hormonaalne mõju välja arenenud? Artiklis kirjeldatakse hormooni mõju aju kuulmispiirkonnale – oksütotsiin lülitab välja kuulmispiirkonna aktiivsust alla suruvad närvirakud, millel on oksütotsiinile tundlikud retseptorid, ning parandab sellega emade võimet tähele panna poegade kutset. Kahtlemata on selline mõju äärmiselt oluline, kuna poegade turvalisus on väga otseses seoses vanema enda sigimisedukuse ja bioloogilise kohasusega. Oksütotsiin kindlustab aga, et poegade hüüetele oleksid tundlikud just need loomad, kelle kohasuse seisukohalt see oluline on, ehk siis nende vanemad. Kuna kellegi teise poegade kaitsmine looma bioloogilist edukust ei tõsta, pigem võib seda langetada, on „mittevanematele“ kasulik jääda noorloomade hüüetele kurdiks. Kuna oksütotsiini toodavad just poegadega loomade ajud, on selline oksütotsiinil põhinev „kuulmislüliti“ ajus evolutsiooniliselt väga mõistlik lahendus. Kas selle uuringu taustal võib oletada, et mehed reageerivad lapse nutule vähem kui naised ehk kas tegu on soo-spetsiifilise toimega? Selles uurimuses kasutati vaid emaseid loomi, seetõttu ei saa selle uurimuse põhjal teha järeldusi isasloomade käitumise kohta. Hiirte peal seda ilmselgelt uurida ei saaks, kuna isashool hiirtel puudub – headeks isadeks võib lugeda neid hiirepapasid, kes oma poegi nahka ei pane. Tegelikult ongi isashool imetajatel üsna haruldane – seda esineb vaid kuuel protsendil liikidest. Kui me nüüd eeldame, et oksütotsiinil põhinev vanemhool on kõigil imetajatel üsna sarnane, võime ka järeldada, et isastel imetajatel see päris samamoodi töötada ei saa kui emastel. Samas toodavad ka isased loomulikult oksütotsiini ning sellel on mitmeid olulisi ülesandeid ka isasloomade käitumise reguleerimisel.  Näiteks on inimeste puhul näidatud, et armumise ajal toodetud oksütotsiin vähendab mehe jaoks võõraste naiste atraktiivsust ning muudab oma naise ligitõmbavamaks.  Ka lapsega lähemalt suhtlemise ajal toimub meestel oksütotsiini taseme tõus ajus. Nii et ma ei imestaks, kui põhimõtteliselt sarnane süsteem võiks mingil määral toimida ka meestel. Siinkohal tuleb meelde Konrad Lorenzi kirjeldus tema poolt lapsendatud hanepoegade kohta raamatus „Kuningas Saalomoni sõrmus“: ka unepealt suutis ta küsivalt piuksuvatele hanepoegadele rahustavalt vastu kaagutada. Pange tähele, et siin on tegemist nii soo- kui ka loomaklassi-ülese (imetajad vs linnud) reaktsiooniga. Kui olukord sunnib, on ilmselt ka mehed lapse nutu osas sama osavõtlikud kui naised, olgu see mehhanism siis milline tahes. Miks on järglastega seotud aspektid sageli soo-spetsiifilised, kuigi järglaste eest hoolitsemine peaks olema mõlemale vanemale oluline? Nagu eelpool öeldud, on monogaamia imetajate seas siiski pigem erand kui reegel ning liikidel, kellel see esineb, peavad evolutsioonis olema sõltumatult välja kujunenud vastavad mehhanismid. Näiteks inimeste esivanemate hulgas ei ole monogaamia kuigi levinud. Meie lähimad sugulased, Aafrika inimahvid, on valdavalt polügaamsed ja grupieluviisiga.  Seetõttu on tõenäoline, et hominiidide ühine esivanem oli polügaamne ning isad poegade eest ei hoolitsenud.  Nendes harvades olukordades, kus isashool välja kujunenud on, peab see kindlasti tõstma isaslooma kohasust võrreldes teiste isasloomadega, kes poegade eest hoolitsemisele oma aega ja ressursse ei kuluta ja selle asemel uue emase jahile siirduvad. Emasloomad on aga teistsuguses seisus – nemad on poja ilmaletuleku hetkeks temasse juba nii palju investeerinud, et tema hooletusse jätmine oleks lihtsalt tohutu ressursi raiskamine. Uuringus tuuakse välja ka see, et mõnda isendit mõjutab oksütotsiin vähem, teist rohkem. Miks see nii võib olla? Kas see võib tähendada, et mõned isendid on n-ö väiksema „emalikkusega“? See, kui tugevalt oksütotsiin käitumist mõjutab, on ilmselt seotud hormooni retseptorite hulgaga ajurakkudes, mis tuleneb omakorda geneetilisest taustast. Kahtlemata võib siin esineda indiviidide-vahelisi erinevusi, mis väljenduvad näiteks erinevates iseloomudes, mõni on „emalik“, mõni mitte nii väga. Sarnased mehhanismid kehtivad ka teiste isiksuseomaduste puhul. Näiteks mõjutab serotoniini, rahuloluga seotud aine retseptorite arv ajurakkudes seda, kui agressiivne loom (sh ka inimene) on. Kui selline varieeruvus evolutsiooni käigus säilinud on, siis pole ilmselt olemas ühest, igas olukorras kõige paremat käitumisviisi. Küllap pole siis ka ülihoolitsev käitumine alati optimaalne. Lindude puhul on näidatud ka, et varieeruvus mesototsiini retseptorite hulgas ajus mõjutab seda, kui sotsiaalne lind on. Ühes varasemas artiklis on seostatud oksütotsiini inimestel ka etnotsentrismiga. Miks see oksütotsiin siiski nii oluline on ning milliseid aspekte ta veel mõjutab? Grupisisese altruismi ja sellega seotult ka võõraviha peamiseks reguleerijaks peetakse just oksütotsiini. Lähedaste inimestega suhtlemisel eritub oksütotsiin vereringesse. Mida rohkem on oksütotsiini retseptoreid, seda tugevam on empaatiavõime, lahkus ning teistega arvestamine. Katsed on näidanud, et oksütotsiin suurendab kaaslaste kaitsmise eesmärgist lähtuvat agressiivsust gruppide-vahelistes konfliktides. Just suur armastus oma grupikaaslaste vastu, olgu siis grupiks sama rahvuse esindajad, sama usulahu liikmed või muud aatekaaslased, ning soov neid kaitsta viib konkureerivate gruppide liikmete halvustamiseni või agressioonini. Katsed näitavad, et „armastusehormooni“ mõju võib olla ka vihkamine.  Nende katsete kohaselt võimendab oksütotsiin territoriaalsust ja agressiivsust mitmetel imetajaliikidel ning stimuleerib inimestel kadedust võistluse kaotamise korral ja kiitlemist võidu korral. 
