Kaksikuid saab eristada DNAd sulatades
Meetod, millest kirjutab ta ajakirjas Analytical Biochemistry rajaneb asjaolul, et ehkki ühemunaraku kaksikute geenimaterjal on täiesti ühesugune, kulgeb nende tegelik elu tihti siiski mõnevõrra erimoodi. Üks võibolla suitsetab rohkem kui teine, teine päevitab, puutub kokku kõikvõimalike kemikaalidega ja sööb veel lisaks ka teistsugust toitu. Kõik need elulaadi tegurid mõjutavad aga inimese geene. Tekitavad nn epigeneetilisi muutusi. Selliste muutuste biokeemiliseks aluseks on see, et suure pika DNA molekuli külge kinnitub väiksemaid molekule – metüülrühmi, mille tagajärjel geenide avaldumine muutub. Nende metüülrühmade arvu ja asukoha poolest võibki siis kaksikute DNA erineda. Williamsi ja ta kolleegide trikk seisneb selles, kuidas neid metüülrühmi kindlaks teha. Selleks töötlesid nad DNAd keemiliselt, nii et DNA jupi sulamistemperatuur muutus. Muutuse ulatus sõltus aga sellest, kui palju oli selles jupis metüülrühmi. Nüüd jääb ainult üle võtta kaksikutelt samadest genoomi piirkondadest DNA jupid, võrrelda nende sulamistemperatuuri ja vaadata, kumma kaksiku puhul kattuvad need temperatuurid kõige paremini kuriteopaigast leitud DNA juppide sulamistemperatuuridega ja jälle õiglus võidab ja roimar läheb vangi.
