Popmuusikast leiab kolm murdepunkti
Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes ilmunud uurimuse autorid uurisid pea 18 000 digitaliseeritud muusikapala, mis olid sattunud 1960-2010. aastal iganädalaselt koostatavasse tuntud USA edetabelisse Billboard Hot 100. Arvutitel lasti analüüsida igast palast umbes 30 sekundi pikkust helilõiku, mis klassifitseerisid algoritmid selle kooskõla, toonide ja rütmi alusel ühte 13st ette antud kategooriast. Lahendus võimaldas muusikat analüüsida kvantitatiivselt. Võrdlusmomendi loomise mõttes kõrvutas töörühm automaatse klassifikatsiooni toel loodud rühmi tuntud muusika kuulamise ja jagamise keskkonnas paladele omistatud kategooriatega. Üldjoontes langesid automaatkategooriad ja konkreetsed stiilid kokku suhteliselt hästi. Täiendava analüüsi käigus leiti, et USA popmuusikas võib täheldada kolm revolutsioonilist aastat. Kõige suurema tormi põhjustas hip-hopi pealetung 1991. aastal, mil edetabelites kasvas järsult laulude hulk, mida iseloomustas kooskõla puudumine ja energeetiline kõne. Seevastu 1964. aastal nähti korraga mitmete stiilide populaarsuse kasv. Korraga mitmekesistus nii soul, rokkmuusika kui doo wop. Üllataval kombel selgus, et ansambleid Beatles ja Rolling Stones võib analüüsi alusel pidada pigem üldise trendi järgijateks kui selle loojateks. Küll aga ei saa eitada, et ansamblid aitasid nn Briti invasiooni võimendada. Aastal 1983 muutusid valdavateks vooludeks new-wave, disko ja raske rokk. Kuigi muusikakriitikud ja melomaanid kaeblevad tihti, et tänapäeva popmuusika kõlab kõik peaaegu ühtemoodi, viitab analüüs, et stiilide mitmekesisus on jäänud viimastel aastakümnetel suhteliselt muutumatuks. Ainsaks oluliselt homogeensemaks perioodiks võib pidada 1986. aastat, kui kasvas oluliselt süntesaatorite ja trummimasinate populaarsust – enamik poplaule kõlas nagu Duran Duran. Töörühm märgib järeldustes, et uurimus näitlikustab, kuidas tänapäeva analüüsimeetodite ja arvutite abiga saab uurida suhteliselt emotsionaalseid ja traditsiooniliselt subjektiivseks peetavaid teemasid.
