Merebioloog: meie sajandi väljakutsed peituvad maailmameres  
Millised on hetkel TÜ Eesti mereinstituudis kõige põnevamad uurimisteemad? Instituut on päris suur, meil on tööl üle 120 inimese ja katame pea kõiki merega seonduvaid teemavaldkondi. Näiteks merebioloogia osakonnas on lõppemas üks minu arvates väga edukas ja suuremat sorti LIFE+ programmist rahastatud projekt, mis on ka kõvasti laineid löönud. Tegu on mere bioloogilise mitmekesisuse seisundi hindamise metoodikate, indikaatorite ja uute kontseptsioonide väljatöötamisega, mis on vastavuses uute EL direktiivide seatud hindamisnõuetega. Mere bioloogilist mitmekesisust käsitledes on varasemalt küll kirjeldatud erinevaid komponente, kuid süsteemset hinnangut pole antud. Tolle uue Läänemere-ülese projektiga pandi rõhk innovaatiliste indikaatorite väljaarendamiseks. Läänemere tasemel on selle tulemused leidnud väga palju positiivset vastukaja ja Brüsselis käisime projekti põhitulemusi ette kandmas ka Euroopa Komisjonis. Läänemere olukord on põhjustanud teadlastele juba aastakümneid peavalu, aga kas seis on ka pisut paranemas? See on keeruline teema, kus ühest vastust ei saa anda. Väikesest pindalast hoolimata on Läänemeri piisavalt suur, et olla üsna keeruline. Selle eri osades võivad protsessid käia teistmoodi ning tema seisund põhjustab siiani muret. Ka viimased Läänemere keskkonnakaitsekomisjoni tehtud hindamised näitavad, et probleeme on üsna palju ning erinevates regioonides on nad eri suuruse ja tähtsusega. Seesama keskkonnakaitsekomisjon valmistab praegu ette suuremat mitmeaastast projekti meie kodumere kompleksseisundi hinnanguks ja jõudumööda üritame selles osaleda. Eesti poolelt korjame merekeskkonna seireprogrammi raames andmeid ja koostame igal aastal teatud merealade kohta olemasoleva metoodika järgi seisundi kirjeldusi. Eesti vetes on juba pikemat aega teada suuremate probleemidega alad: nendeks on Pärnu, Haapsalu, Tallinna ja Narva lahed. Samuti on paikkondi, kus probleeme väga palju pole. Näiteks läänesaartest lääne ja põhja poole ehk vastu avamerd olevad alad võiks Läänemere mastaabis olla näidisaladeks. Kui Läänemerd ümbritsevad EL riigid on võtnud endale teatavaid merekaitsega seotud kohustusi, siis kuidas on lood Venemaaga? Koostöö osas on olukord tegelikult hea, sest Läänemere keskkonnakaitse komisjoni HELCOM liikmed on lisaks EL-le ka kõik merd ümbritsevad riigid. Instrumendina võimaldab HELCOM paljusid arusaamu ühtlustada, sest seal käib otsuste tegemine konsensuse põhimõttel. Süsteem on üllatavalt efektiivne, kuna võimaldab levitada ühisaluseid ja arusaamu ning see sunnib ühisele lainele jõudmiseks leidma kompromisse. Millist rolli mängib EL rahastamismehhanism Horisont 2020 mereteaduse arengus? Euroopa liidu üleselt on terve rida merega seotud initsiatiive. Näiteks algatus “Blue Growth” peaks soodustama majandust läbi sinimajanduse arengu. See tähendab, et EL otsib võimalusi majandusarenguks, kasutades ühe allikana ka merd. Samas on rakendunud üsna ranged ja kõikehõlmavad keskkonnadirektiivid, mis seavad just keskkonna poolelt üpris palju kohustusi. Siin on kõne all näiteks taastuvenergia rakendamise vajadus ehk meretuuleparkidega seonduv. Samuti on fookuses teised uuemad energia saamise liigid, näiteks laineenergia. See kõik soodustab asjaolu, et mere poole tuleb vaadata üha enam ja siin on tähtis ka teaduse pool. Viimastel aastatel on juhtunud kaks suuremat merega seotud katastroofi – Mehhiko lahes toimunud BP õnnetus ja Fukushima tuumajaamast Vaiksesse ookeani lekkinud radioaktiivsed ained. Kas nende mõju on pigem pikajalise loomuga või hakkab seis tasapisi paranema? Fukushima juhtumit pole ma piisavalt kompetentne kommenteerima, aga Mehhiko lahe naftareostus on läbi ajaloo olnud üks suurimaid katastroofe ja sel on mitmeid erinevaid mõjusid. Seal voolas vette üsna suur kogus naftat ja nüüdseks hakkavad ilmnema ka naftatõrjega seotud probleemid. Näiteks reostuse koristamiseks kasutatud kemikaalid tekitasid omakorda hädasid korallidele. Sestap on seal probleeme palju ning lahendusi jällegi vähe. Hetkel käib riikidevaheline arutelu, kes ja mida peaks kompenseerima, kuna reostus puudutas kõiki Kariibi mere riike ja nafta valgus ka väljapoole regiooni. Neid mõjusid jäädakse ilmselt veel mõnda aega otsima. Läänemerega sel juhtumil väga otsest seost ei ole, aga arvestades meil toimuvat naftatransporti on sellest katastroofist kindlasti midagi õppida. Kui vaatame Arktikat, siis selles piirkonnas käib üsna hoolas töö suurema naftapuurimise ettevalmistamiseks. Seal kaevandava Shelli puurimisluba taastati tänavu, ehkki õnnetuse juhtumise tõenäosust hinnati koguni 75 protsendile. Kuidas teie teadlasena sellele vaatate? Eks riskide hindamine on kindlustusfirmade asi. Samas on karta, et tehnoloogiaga seotud riskid võivad varem või hiljem ikkagi realiseeruda. Siin võib näiteks tuua nii Tšernobõli õnnetuse, vahel alla kukkuvad lennukid või purunevad torujuhtmed. Iseasi on see, kui hästi ollakse taolisteks olukordadeks valmis. Täpselt sama kehtib naftatranspordi kohta Läänemerel, kus sõidab igal hetkel üle 2000 laeva ja umbes kolmandik neist veab õli. Varem või hiljem juhtub midagi ning paar korda on lekkeid ka ette tulnud. Küsimus on selles, kui hästi ollakse valmis keerulisteks ülesanneteks, alates reostustõrjest ja kahjuhindamisest kuni teiste küsimusteni. Kui soovime arendada majandust, siis peab olema kindlustatud ka keskkonda puudutav pool. Paistab, et maailmamerest on saanud selle sajandi üks põhiküsimusi. Hetkel käib ka vee all interneti arendamine, Eesti noored ettevõtjad on algatanud mereinfot koondava projektiga MarineExplore – seega on maailmamerest saamas meie sajandi üks peamisi murekohti ja samas ka rikkuseallikaid? Eelkõige tahavad inimesed ikka loota, et sealt tuleb palju rikkust, mis on ka loogiline. Kui vaatame inimese majandustegevusega kaetud ruumi, siis maismaa on juba üsna tihedalt kõikvõimalikke asju täis ja selleks ruumi enam palju pole. Meri ja isegi Läänemeri on veel üsna vähe kasutatud, aga siingi on potentsiaali väga palju, rääkimata ookeanist, mis asub enamikus väljaspool riikide jurisdiktsiooni. Meri on selline koht, kus saaks igasugu asju teha ja seal on peidus erinevaid ressursse. Iga tehnoloogia arengu uue etapiga tekivad ka uued võimalused, mis muudavad mõned asjad kättesaadavamaks. See tähendab, et saab minna sügavamale, kaugemale ja teha seda, mida veel mõni aeg tagasi ei osatud. Kõik see peab aga olema loodusega tasakaalus, kuna merekeskkond on väga karm ja jõuline. Sellest on paljud katsetajad väga kähku aru saanud. Kaldale lähedal olevad tehnilised lahendused kaldast kaugemal kindlasti ei toimi. Seega seisab väga palju uurimist ja hindamist alles ees. Ma arvan, et nende teemade arenguks läheb veel aastakümneid. Alles siis näeme, kas praegused ootused ka täituvad või leitakse mõned muud teemad.
