Sisekõrva strontsium toob kala teekonna kaardile
Asi on selles, et kaladel on sisekõrvakanalis väikesed kaltsiumkarbonaadi tükikesed, mida nimetatakse otoliitideks. Otoliidid kasvavad kala elu jooksul kiht-kihi peale, aga seejuures satub igasse kihti kaltsiumkarbonaadi sisse natuke lisaaineid, mis pärinevad veest, mille sees kala sel ajal on olnud. Kui neid lisaaineid nüüd väga täpselt analüüsida, siis põhimõtteliselt võimegi üsnagi täpselt aimugi saada, millises vetes kala ujunud on. Kui teame täpselt, milliseid aineid mingi piirkonna vesi sisaldab, siis võimegi kala otoliite kiht-kihilt uurides vedada kaardile tema trajektoori ja kirjutada sellele iga natukese maa tagant ligikaudse kuupäeva, mil kala just sel ajal on olnud. Sean Brennan Alaska Fairbanksi ülikoolist ja ta kolleegid uurisid oma uuringus Alaska jõgedest püütud lõhede otoliitide koostist keskendudes seejuures strontsiumi isotoopide suhtelisele sisaldusele. Voolav jõevesi lahustab jõepõhja kividest strontsiumi välja. Iga paikkonna kivides leidub strontsiumi erinevaid vorme üsna iseloomulikes koguselistes vahekordades ja umbes samades vahekordades ladestub strontsiumi isotoope ka lõhede sisekõrva otoliitidesse. Brennan ja kolleegid mõõtsid strontsiumi isotoope mitmel pool jõgedes ja koostasid jõgede n-ö strontsiumi kaardi. Siis oli põhimõtteliselt juba üsna lihtne – ehkki praktiliselt üsna töömahukas – teada saada ja ajakirjas Science Advances ka avaldada huvitavaid fakte lõhede rändamise kohta. Kas teadsite näiteks, et umbes 70 protsenti Alaska lõhedest oli püügihetkeni elanud ainult ühes jões? Selles, kus ta oli sündinud. Ja umbes 30 protsenti lõhedest oli siis jõge vahetanud.
