Lugeja küsib: Kui suurt jõudu on tarvis Maa liigutamiseks?
Maakera liigutamine on tegelikult lihtne. Kõige suuremaks segavaks asjaoluks on meie igapäevane kogemus. Tavaelus on meil alati takistavad jõud. Näiteks asjade lükkamisel punnib meile vastu hõõrdejõud ja selleks, et kivi mööda maad edasi lohistada, tuleb tõmmata tugevamini, kui on hõõrdejõud. Samuti on asjade tõstmisega: et midagi üles tõsta, on vaja rakendada suuremat jõudu, kui on sellele mõjuv raskusjõud. Kogu maakera on aga samasuguses kaaluta olekus, nagu on inimesed orbiidil tiirlevas kosmosejaamas. Sellises olukorras on täiesti teised mängureeglid ja iga väiksemgi tõuge võib panna liikuma iga keha. Seega on Maa liikuma panemine lihtne. Ent suurt hoogu on sellele keeruline anda, sest Maa on väga raske. Näiteks kui ma hüppan üles ühe meetri kõrgusele, siis sellega lükkan ma Maad mõnevõrra teisele poole. Aga kuna Maa on minust palju raskem – umbes sama palju kordi raskem, kui on ühes grammis süsinikus aatomeid –, siis ta ka liigub palju vähem. See vahemaa, mis ma oma hüppega Maad paigast liigutan, on nii väike, et seda ei näeks isegi siis, kui terve Maa panna kõige parema mikroskoobi alla. Lisaks sellele ei saa ma õhku rippuma jääda, vaid kukun alla tagasi. Me oleme nagu kaks palli, mis on kumminööriga ühendatud. Samal ajal kui Maa mind alla tõmbab, tõmban mina oma raskusjõuga Maad ülespoole ja me lõpetame oma esialgsetes asukohtades. Aga põhimõtteliselt nihutasin ma korraks veidike Maa asukohta. Kuidas siis maakera jäädavalt oma orbiidilt ära lükata? Selleks tuleb midagi üles visata nii kiiresti, et ta enam alla ei kukugi ja lendab ära. Teiste sõnadega: meid ühendav kumminöör tuleb katki tõmmata. Praktiliselt tähendab see raketti. Tänapäevased suurimad raketid suudavad viia kosmosesse kuni 50 tonni korraga. Kuigi see on umbes 1000 korda rohkem kui minu mass, on ka 50 tonni maakera kaaluga võrreldes nii väike, et Maa liikumist ei ole ka mikroskoobi all ikka veel näha. Rakette on meil üsna vähe ja Maa liigutamiseks nende peale loota ei saa. Kas me suudaksime mingi muu trikiga Maad nii palju liigutada, et oleks märgata kliima muutumist? Selleks peame hindama inimkonna võimekust ja võrdlema seda maakera suurusega. Kuna ühtegi praktilist lahendust ei ole, siis teeme hinnangu saamiseks ühe mõtte-eksperimendi. Võtame kõik maailma umbes 20 000 suurt reisilennukit ja torkame nad ninapidi maasse ning paneme mootorid täie hooga käima. Selleks, et nende reaktiivmootorite kütus ei langeks maale tagasi võtame ära ka maakeralt raskusjõu ja atmosfääri. Ja peatame Maa pöörlemise, et nad lükkaks kogu aeg ühes suunas. Võiks arvata, et kui lükata Maa Päikesele 0,1 protsendi võrra ehk 150 000 kilomeetrit lähemale, siis oleks kliimamuutus mõõdetav. Et seda saavutada, peaksime lükkama kõigi lennukitega nii kaua, et planeet Maa saaks veel 100 korda vanemaks, kui ta praegu on. Veel rakettidele mõeldes: kui võtaks ühe Kuu-suuruse tüki Maast ja lennutaks selle raketi abil ära sellise hooga, et ta enam alla tagasi ei kukugi, siis sellest saaks Maa piisava tõuke, et see 0,1 protsenti läbida juba ainult miljoni aastaga. Nähtavasti käib planeetide märgatav liigutamine meile üle jõu.
