Neitsistsigimist tuleb looduses ette arvatust sagedamini
Maailmas leidub mitmeid loomi, kelle jaoks on partneogenees ainus loomulik viis järglasi saada. Kuigi sigimisviisi kohtab sagedamini selgrootute hulgas, koosnevad ainult emastest ka mõned roomajaliikide asurkonnad. Suguliselt paljunevate liikide puhul peeti aga mõnikord loomaaedades nähtavat neitsistsigimist looduse vääratuseks. Partenogeneesi läbi on ilmale tulnud haide, madude, komodo varaanide ja kalkunite jaoks oli enda kloonimine ainus võimalus hoida isaste puudumisel populatsiooni välja suremast. Kolme aasta pärast märkas aga rühm USA teadlasi kahte tiinet lõgismadu, kelle munad näisid olevat viljastatud nende enda poolt. Neitsistsigimisel näis olevat oma roll ka vabas looduses. New Yogis asuva Stony Brooki ülikooli bioloogid eesotsas Andrew Fieldsiga leidsid Florida osariigi kagurannikul elavate väikehammas-saagraide uurimisel, et umbes neli protsenti piirkonnas elavatest saagraidest näib olevat ilmale tulnud ilma isasrai geneetilise panuseta. Väljasuremisohus liigi pärilikkusaine järjestamise eesmärgiks oli hinnata, kui sageli tuleb populatsioonis ette sisearetust. Inbriidinguga kaasnev geneetilise eripalgelisuse vähenemine vähendab asurkonna elujõulisust, muutes nad näiteks vastuvõtlikumaks erinevatele haigustele. Ligi 190 rai DNA uurimisel leiti, et neist seitsmel oli äärmiselt tõenäoliselt vaid üks vanem. Igas keharakus leidub igast geenist kaks tavaliselt kergelt erinevat koopiat, millest üks pärineb isalt ja teine emalt. Nimetatud seitsme isendi puhul kattusid aga vaatluse alla võetud 16st geenipaarist vähemalt 14. Tõenäosus, et midagi taolist oleks saanud juhtuda tavapärase sugulise sigimise käigus, on töörühma arvutuste kohaselt 1:100 miljardile. Seitsmest kalast viis olid õed, mis viitab, et partenogeneesiga pidi leppima vaid mõni üksik isend. Sellele vaatamata viitab tähelepanek, et neitsistsigimine ei pruugi olla suguliselt sigivate liikide nii harukordne nähtus, kui varem arvatud. Töörühm oletab, et liigid võtavad partenogeneesi appi puhkudel, kui asurkonna asustustihedus on langenud niivõrd madalale, et emastel on raske kaaslast leida. Juhul, kui hüpotees paika peab, peaks seda sagedamini nägema väljasuremisohus liikide seas, mis muudab ennustuse kontrollimise autorite sõnul küllaltki hõlpsaks. Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.
