Idapuuma kuulutati väljasurnuks
Puumasid võis veel mõne sajandi eest pidada läänepoolkera üheks kõige arvukamaks kiskjaliigiks. Eurooplaste saabumise järel asuti loomi aga agaralt küttima, lootes sellega vähendada kiskjate ohvriks langevate kariloomade arvu. Lisaks vähenes puumadele varjupaika pakkunud metsade pindala. Tänaseks moodustab puumade leviala kunagisest vaid kolmandiku. Suured kaslased võeti Ühendriikides küll mitmete teiste liikidega 1970. aastatel kaitse alla, kuid idapuumade jaoks oli tõenäoliselt selleks ajaks juba liiga hilja. Viimane alaliigi esindaja kütiti 1938. aastal. Tänaseks võib sama öelda kaheksa teise samal ajal kaitse alla võetud liigi kohta. Idapuuma kaitsealuste liikide nimistust eemaldamisele järgnes neli aastat väldanud tõendite kaalumist. Samal ajal on osa teadlastest viimastel aastatel märkinud, et idapuumade eraldi alaliigina klassifitseerimisel tehti tõenäoliselt viga ning idapuumadel ja mandri lääneosas elavatel puumadel polnud geneetilises mõttes sisulist erinevust. Nõnda võiks „idapuumade“ populatsiooni taastamine seisneda lihtsalt nende lääne pool elavate suguvendade osalises ümberasustamises. Loodusteadlased nendivad, et puumade, ilveste ja huntide arvukuse vähenemine ähvardab muuta oluliselt maailmajao ökosüsteeme. Näiteks ei suudeta enam piisaval määral piirata põdra- ja hirvekarjade arvukust, mis on viinud omakorda taimede liigirikkuse vähenemiseni.
