Mesilaste „DNA-supp“ võib aidata mõista nende väljasuremist
Maamesilased on ühed olulisemad tolmeldajad nii kultuurtaimedele kui looduslikele liikidele. Lihtsalt öeldes sõltub maamesilastest liigilise mitmekesisuse kestlikkus ja toidutootmine. Paraku on viimastel aastatel nende arvukus oluliselt vähenenud. Mesilaste massilise hukkumise põhjusi on mitmeid. Üks võib olla asjaolu, et neile elukeskkonnaks sobivaid paiku jääb vähemaks. Teise levinuma põhjusena tuuakse välja taimekaitsevahendite jätkuvalt suurenevat kasutamist. Oma mõju on ka kliimasoojenemisel ning haiguste levikul. Sestap on mesilaspopulatsioonide uurimine looduskaitsjate ja teadlaste ühine prioriteet. Eile ajakirjas Methods in Ecology and Evolution avaldatud uurimuse kohaselt annab mesilaste tervisest hea ülevaate metsmesilastelt kogutud „DNA-supp“. Seni on andmeid kogutud üksikisenditelt, mis aga ei anna terviklikku ülevaadet kogu populatsioonist. Kui aga püüda kokku suurem hulk maamesilasi, eraldada nende DNA ning analüüsida kogu saadud infot ühe tervikuna, on võimalik saada laiahaardeline ülevaade. Kogu protsess oleks sellega ka odavam, kiirem ning mis kõige olulisem – täpsem. Uurimisrühma juht East Anglia ülikooli professor Douglas Yu rääkis, et pikaajalise seireprogrammi väljatöötamine aitab teadlastel paremini mõista mesilaste arvu vähenemist. Tema kirjelduse kohaselt kogutakse üle Ühendkuningriigi suur hulk maamesilasi, mis moodustab esindusliku valimi erinevatest populatsioonidest. Tavapäraselt oleks iga isendit käsitsi uuritud mikroskoobi all, mis aga on töömahukas ning väga suure veaprotsendiga. Lisaks võtab selliselt andmete kogumine aastaid aega. „Kui aga soovime paremini mõista, kuidas mesilaste populatsioonid kaitsmise eesmärgil tehtud sekkumistele reageerivad, on meil aga vaja tõhusamaid määramismeetodeid.“ Ainuüksi Ühendkuningriigis on ligi 300 erinevat liiki metsmesilasi ning käsitsi määramise meetodil poleks võimalik kaardistada kõikide olukorda erinevates asupaikades. Siin tulebki mängu metsmesilaste „DNA-supp“, mis aitab järjendada sadade isendite DNA-d korraga. Selle uurimuse raames eraldati 204 mesilase DNA ning seejärel kaardistati puhastamata DNA põhjal genoomipõhiselt iga mesilase liigiline kuuluvus. Taksonoomilist määramist ei kasutatud, kuid sellest hoolimata saadi DNA põhjal teada, millistest liikidest isendid olid. Meetodiga on võimalik korraga analüüsida sadadesse erinevatesse liikidesse kuuluvaid mesilasi. Sellega on võimalik määrata, millistest piirkondades on mesilasliikide mitmekesisus suurim ja kus see on langenud, näiteks võrrelda liikide mitmekesisust maal ja linnapiirkondades. Nii on võimalik vaadelda põlluharimise mõju mesilastele.
